Produktiivsus

Eile ma viilisin terve päeva tööst. Kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta, 30 minutit mõttetööd ja seejärel kahe tunnine seisak - sellise tempoga eriti kaugele ei jõua. Üleval olime õhtul loomulikult kella kolmeni, mis see kell 9 ärkamine siis ära ei ole, arvestades veel asjaolu, et ega me öösiti hästi magada ka ei saa mingil põhjusel. Ah me veel tantsisime ka natuke eile, sest me ju VIljaga läheme Rumeeniasse trainingule laupäeval ja ega me siis seal Eestist pärit pole ega Eestit esinda. Oleme Diyarbakirist ja esindame kohalikku kultuuri, seega peame ka kohalikud tantsud selgeks saama. Üks tuli juba eile täitsa kenasti välja. Eile ma kohe tundsin, et täna must asja pole ja jõuetu oli olla ja olin veendunud, et täna ma olen laisk, tööd teha ei jaksa ja magan sisse ka. Ärkamine oli täna siin oldud aja jooksul kõige raskem, no ei suutnud. Panin oma äratuskella ka kinni ja mõtlesin, et magan kuni keegi äratama tuleb. Lõpuks siis Vilja tuli kell 10.30 ja teatas, et me vaikselt alustame. Kõik peale Vilja magasid kenasti sisse nii et selleks ajaks kui mina kohale loivasin polnud veel keegi kübetki liigutanud. Seyhmus ja Feliz olid juba siin ja nii siis jätsin ma hommikusöögi vahele ja alustasin tööd 2 minutit peale ärkamist. Üllataval kombel oli mu mõistus selgem kui kunagi varem. Panin kõrvaklapid pähe ja tegin rahulikult oma töö ära mis vaja, mõte lendas nagu lind. Huvitav, ma ei ole veel varem nii kontsentreerunud ja hingega asja juures olnud selle kuu jooksul. No tunni aja pärast muidugi sai töö isu otsa aga see selleks. Kokkuvõttes saime projekti taaskord valmis. See projekt on kordade, kordades parem kui esimene. Enam me hetkel youth exchange'e ei kirjuta, sest see on meil nüüd selge ja alustame millegi muuga. Iseenesest ma loodan, et me homme ei alusta, sest lihtsalt ei jõua ega jaksa uut asja kohe õppima hakata. Mul on endiselt käimata poodides ja ostmata riided ja jalanõud Rumeeniaks, mitte üks inimhing minuga välja ka ei tule, sest kogu korter magab aga šoppama peaks ma minema kesklinna kuhu ma parema meelega õhtul üksi ei läheks esialgu, minu mälu arvestades on muidugi ka oht, et ma eksin 5 korda ära enne kui kohale jõuan. Juuksed on ka siiamaani värvimata, pidime sellega täna tegelema aga mõtlesin, et kui homme ujuma läheme basseini siis ei ole hea mõte juukseid värvida täna. Esiteks on basseini vesi punane peale seda ja teiseks juuksed vastikud. Niiet peab taaskord homseni ootama. Homme aga saabub uus tüdruk Aniko, nii et ma ei teagi. Jama värk igal juhul. Aeg liigub kuidagi enneolematult kiiresti. Ja nii kurb kui see ka pole möödub auğustos kümnetes kordades kiiremini. Juba laupäeval saab siin oldud ajast täis kuu, KUU, ÜKS KUU!!!??!?? Vähemalt saan ma natuke aru aja väärtusest, arvestades näiteks seda, et siin oldud kuuga olen ma õppinud ja arenenud seitse korda rohkem, kui viimase kolme aastaga Eestis. Nii et noored, kui te parajasti oma aja ja eluga midagi peale ei oska hakata, siis on õige hetk minna ja areneda mõnda aega mitte-formaalses keskkonnas. 
Oioi, ja mis veel. Ema tuleb mulle külla septembris! :) Uskumatu aga tõsi. Nii et jälle üks nädal septembrist sisustatud. Millal ma veel leian aega, et oma edasise elu üle mõelda? Mingi hetk ehk peab mingi plaani koostama, mis saab edasi. Minna koju, jääda siia, minna kuhugi mujale riiki, minna natukeseks koju, reisida?? Teha edasi sama asja? Ma püüan sellele hetkel mitte mõelda, liiga vähe aega möödas siia saabumisest ja hetkel tuleb nautida seda mis on. Niiet momendil ma naudin edasi oma rahu ja vaikust, mida siin korteris kuuleb kord kuus, heal juhul. Ja kauaks seda ka kindlasti pole, sest kuima nüüd kella vaatan, siis pean Nora äratama üles 20 minuti pärast, mis tähendab söögilõhnasid ja siis juba hüppab kogu see kari püsti. Olge tublid.