Mitte midagi tarka täna rääkida ei ole

Nägin eile esimesi õudusunenägusid. Kõigepealt ei aktsepteerinud airpeldik mu pagasit, siis pidin bussiga linna sõitma nende kontorisse aga kontori asemel oli nüüd turkish airlinesi putka hoopis, teel sinna kadus ära läpaka kott ja hiljem lennujaamas pass ja siis raha ja lõpuks kohvrid. Aga kõik nagu sai korda vist ikkagi. Kuigi pean tunnistama, et ei ole viimastel päevadel väga mõelnud eesoleva peale ja mingit ärevust ka ei ole. Kohvris peaks enamus asju sees juba olema ja see kaalub 10!!! kilo! Uskumatu.. Esimest, ma ütlen ESIMEST korda minu paljude reiside jooksul jääb mul kohvrisse ruumi. Eks ma pakin selle mingit eesti kraami siis täis. Küla peal räägitakse, et eestlased ikka võtavad väljamaale minnes vorsti ja leiba ja muud jama kaasa. Ise ma pole seda kunagi teinud ja ma ei tunne ka puudust tavaliselt mingitest kodustest toitudest või jookidest. Mingit musta leiba ma isegi ei söö, mida kaasmaallased ohtralt endaga kaasa veavad välisriikidesse. Ma tegelikult ise ei oleks selle peale tulnudki, et üldse mingit söödavat kraami kaasa pakkida aga siis teised ikka räägivad, et nii peab tegema. No ehk ma midagi siis sinna kohvrisse panen ka. Sulajuust on näiteks hea. Aga mis seal ikka, täna ei ole midagi tarka rääkida. Aa, tegelikult. Üks rumeenlane on minuga rääkinud viimastel päevadel, kes ka meie projektis on. Seda mis ta rääkis ma ümber ei viitsi jutustada aga ütleme nii, et tema vist küll ei hooma ÜLDSE kuhu ta läheb, miks ta sinna läheb ja mida ta seal teeb. Ja mul võttis natuke kõhedaks, et ma neli kuud temaga ühe katuse all pean elama aga no eks me näe.. Vara veel öelda midagi.

Asjaajamine

Oh nende türklaste asjaajamine on ikka veider. Esmalt sain airpeldiku piletid mis ilmselgelt olid ilma pagasita. Tegin siis natuke häält, et nii ikka küll ju ei lähe.. See probleem sai ilusti lahenduse, ostsin endale pagasi juurde ja kui õnneks läheb saan ka raha tagasi. No see pagasiprobleem on köömes. Edasi sain lennupiletid Istanbulist Diyarbakirisse no ja see lend pidi minema teisest lennujaamast ja lendude vaheline aeg oli 2h20min millega ei jõua isegi teisest terminalist lennule. Nojah, võtsin siis taaskord ühendust Türgi kohaliku organisatsiooni juhataja Umutiga. No ta oli täitsa hämmeldunud ja ütles, et lollakas reisibüroo, et nad pole teda kunagi alt vedanud jne.. Lubas asja korda ajada. Täna saabus järgmine "lennupilet" meilile ja see isegi ei meenuta lennupiletit. Lubasid siis e-pileti mulle ikka ka õigel kujul saata aga seda ootan siiani.
Eile küll korraks ärritusin pisut, samas mitte nagu vihaselt, et ei suuda siis ühe korraga ühte asja korralikult ära teha. Lennupileti ostmine ei ole raketiteadus. Aga siis lasin sellel minna ja mõtlesin, et see lennuvärk on ilmselt kõige väiksem probleem järgneva nelja kuu jooksul - küll tuleb hullemaidki katsumusi. Ja nüüd ma siis lihtsalt võtan vabalt ja lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad.
Täna käisime ka oma saatvas organisatsioonis lepingut allkirjastamas, kindlustust tegemas ja niisama küsimusi esitamas. Enne kuidagi olid mõtted mujal ja ei jõudnudki palju mõelda sellele, et varsti on minek. Nüüd nagu juba ootan põnevusega. :)

Nädalake veel

Nonii, lähen ma siis Diyarbakirisse mis asub Kagu-Türgis. Piirkonnas elab üle pooleteist miljoni elaniku, linnas alla miljoni. Kõnekeeles kutsutakse seda kurdistani piirkonnaks ja valdav osa rahvast peaks olema kurdid. Kurdistan ulatub ka Süüriasse, Iraaki ja Iraani. Ega ma tegelikult sellest kohast suurt midagi ei tea veel. Üht-teist olen lugenud ka aga ega see mingit adekvaatset linnapilti ei anna Kui kohale jõuan, eks siis saan harida ennast ja teisi.
Ja loodedavasti saan ka ettevalmistaval kohtumisel terakese aimu. Ära lendan ma 2. juulil.
Eriti tore on see, et sinna on aega nädal ja mul on vaja teha NII palju asju. Alates nimekirja koostamisest mida kaasa võtta, lõpetades vanavanemate külastamise ja väikese sünnipäeva istungiga. Ja muidugi veel õnnis pakkimine. Oh, ei jõua ära oodata...
Tunnet ei ole ka kohe ikka üldse, et nädala pärast pikemaks ajaks minema lähen.
See nüüd ei puuduta absoluutselt EVS-i aga täna saime teada, et meie hulgast on lahkunud kallis koer, kes õnnetult maha murti. Seega kõik mu tähtsad vihikud poolikute nimekirjadega lihtsalt vedelevad juba õhtu otsa mu kõrval, aga vot, ei suuda ennast häälestada ümber sellelt kurvalt asjaolult. Mis teha, homme on uus päev ja loodan, et suudan olla produktiivsem.

Kes ma olen ja kuidas jõudsin ma EVSi juurde?

Lühidalt siis minust. Nimi on mul Kristella ja olen 22 aastat vana (oma kolmandal EVSi päeval 23). Ülikoolis ma ei käi ja hetkel olen üldse töötu. Ma olen töötanud väga erinevates kohtades ja samuti olen palju reisinud. Põhikoolis oli mu soov minna välismaale gümnaasiumisse õppima, mis mingil põhjusel jäi teostamata. Seejärel ma mõtlesin, et võiks kuhugi vahetusõpilaseks minna, mis jäi ka mingil põhjusel teostamata. No ja siis peale gümnaasiumit mõtlesin, et no nüüd siis ikka peaks kuhugi välismaale minema ja ka siis tulid mingid takistused, mis küll olid ilmselt rohkem minu peas kinni. Ka EVSi kohta uurisin ma juba aastaid tagasi tegelikult aga nüüd siis käis mu peaks mingi klõps lõpuks, et miks ma olen jätnud tegemata nii palju asju ja otsustasin, et edaspidi ma lähtun rohkem oma soovidest ja unistustest ja püüan vähem vabandusi mõelda välja miks midagi mitte teha. Võtsin siis kätte ja kandideerisin projetki "The trainers and the leaders of the future" Ida-Türgis. Minu puhul ei olnud seda pikka projekti leidmise aega, mis tavaliselt kestab inimestel mitmeid kuid, kuna ma ei otsinud endale projekti ise vaid kandideerisin juba rahastatud projekti.
Ahjaa, mis asi see EVS üldse on siis? Lühidalt EVS ehk EVT ehk European Voluntary Service ehk Euroopa Vabatahtlik Teenistus pakub võimalust noortele vanuses 18-30 elada ja töötada välismaal. Projektid ja sihtkohad on tohutult erinevad. Igatahes, mina siis kandideerisin Ida-Türgis toimuvasse projekti mis kestab 4 kuud. Projekti algus on 1. juuli, kuid ilmselt on meie ärasõit siiski 2. juulil.
Täna on see päev, kui ma peale pikka ootamist sain siis vastuse, et olen ka Türgi organisatsiooni poolt kinnitatud ja ettevalmistused võivad alata. Pean tunnistama, et kui see kinnitav meil mu postkasti potsatas siis valdasid mind küllaltki segased emotsioonid - olin õnnelik ja kurb ja segaduses ja lihtsalt kõndisin mööda tuba ringi. Mõte, et ära sõiduni on 10 päeva, millest neli järgmist on mul juba planeeritud, siis on vaja veel mingil päeval käia saatvas organisatsioonis (Continuous Action), allkirjastada vajalikud paberid ja jääbki ainult paar üksikut päeva, mis kuluvad pakkimisele, puuduolevate asjade soetamisele jne.
Järgmises postituses ma proovin rääkida pisut veel sihtkohast.