Mitte midagi tarka täna rääkida ei ole

Nägin eile esimesi õudusunenägusid. Kõigepealt ei aktsepteerinud airpeldik mu pagasit, siis pidin bussiga linna sõitma nende kontorisse aga kontori asemel oli nüüd turkish airlinesi putka hoopis, teel sinna kadus ära läpaka kott ja hiljem lennujaamas pass ja siis raha ja lõpuks kohvrid. Aga kõik nagu sai korda vist ikkagi. Kuigi pean tunnistama, et ei ole viimastel päevadel väga mõelnud eesoleva peale ja mingit ärevust ka ei ole. Kohvris peaks enamus asju sees juba olema ja see kaalub 10!!! kilo! Uskumatu.. Esimest, ma ütlen ESIMEST korda minu paljude reiside jooksul jääb mul kohvrisse ruumi. Eks ma pakin selle mingit eesti kraami siis täis. Küla peal räägitakse, et eestlased ikka võtavad väljamaale minnes vorsti ja leiba ja muud jama kaasa. Ise ma pole seda kunagi teinud ja ma ei tunne ka puudust tavaliselt mingitest kodustest toitudest või jookidest. Mingit musta leiba ma isegi ei söö, mida kaasmaallased ohtralt endaga kaasa veavad välisriikidesse. Ma tegelikult ise ei oleks selle peale tulnudki, et üldse mingit söödavat kraami kaasa pakkida aga siis teised ikka räägivad, et nii peab tegema. No ehk ma midagi siis sinna kohvrisse panen ka. Sulajuust on näiteks hea. Aga mis seal ikka, täna ei ole midagi tarka rääkida. Aa, tegelikult. Üks rumeenlane on minuga rääkinud viimastel päevadel, kes ka meie projektis on. Seda mis ta rääkis ma ümber ei viitsi jutustada aga ütleme nii, et tema vist küll ei hooma ÜLDSE kuhu ta läheb, miks ta sinna läheb ja mida ta seal teeb. Ja mul võttis natuke kõhedaks, et ma neli kuud temaga ühe katuse all pean elama aga no eks me näe.. Vara veel öelda midagi.