Produktiivsus

Eile ma viilisin terve päeva tööst. Kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta, 30 minutit mõttetööd ja seejärel kahe tunnine seisak - sellise tempoga eriti kaugele ei jõua. Üleval olime õhtul loomulikult kella kolmeni, mis see kell 9 ärkamine siis ära ei ole, arvestades veel asjaolu, et ega me öösiti hästi magada ka ei saa mingil põhjusel. Ah me veel tantsisime ka natuke eile, sest me ju VIljaga läheme Rumeeniasse trainingule laupäeval ja ega me siis seal Eestist pärit pole ega Eestit esinda. Oleme Diyarbakirist ja esindame kohalikku kultuuri, seega peame ka kohalikud tantsud selgeks saama. Üks tuli juba eile täitsa kenasti välja. Eile ma kohe tundsin, et täna must asja pole ja jõuetu oli olla ja olin veendunud, et täna ma olen laisk, tööd teha ei jaksa ja magan sisse ka. Ärkamine oli täna siin oldud aja jooksul kõige raskem, no ei suutnud. Panin oma äratuskella ka kinni ja mõtlesin, et magan kuni keegi äratama tuleb. Lõpuks siis Vilja tuli kell 10.30 ja teatas, et me vaikselt alustame. Kõik peale Vilja magasid kenasti sisse nii et selleks ajaks kui mina kohale loivasin polnud veel keegi kübetki liigutanud. Seyhmus ja Feliz olid juba siin ja nii siis jätsin ma hommikusöögi vahele ja alustasin tööd 2 minutit peale ärkamist. Üllataval kombel oli mu mõistus selgem kui kunagi varem. Panin kõrvaklapid pähe ja tegin rahulikult oma töö ära mis vaja, mõte lendas nagu lind. Huvitav, ma ei ole veel varem nii kontsentreerunud ja hingega asja juures olnud selle kuu jooksul. No tunni aja pärast muidugi sai töö isu otsa aga see selleks. Kokkuvõttes saime projekti taaskord valmis. See projekt on kordade, kordades parem kui esimene. Enam me hetkel youth exchange'e ei kirjuta, sest see on meil nüüd selge ja alustame millegi muuga. Iseenesest ma loodan, et me homme ei alusta, sest lihtsalt ei jõua ega jaksa uut asja kohe õppima hakata. Mul on endiselt käimata poodides ja ostmata riided ja jalanõud Rumeeniaks, mitte üks inimhing minuga välja ka ei tule, sest kogu korter magab aga šoppama peaks ma minema kesklinna kuhu ma parema meelega õhtul üksi ei läheks esialgu, minu mälu arvestades on muidugi ka oht, et ma eksin 5 korda ära enne kui kohale jõuan. Juuksed on ka siiamaani värvimata, pidime sellega täna tegelema aga mõtlesin, et kui homme ujuma läheme basseini siis ei ole hea mõte juukseid värvida täna. Esiteks on basseini vesi punane peale seda ja teiseks juuksed vastikud. Niiet peab taaskord homseni ootama. Homme aga saabub uus tüdruk Aniko, nii et ma ei teagi. Jama värk igal juhul. Aeg liigub kuidagi enneolematult kiiresti. Ja nii kurb kui see ka pole möödub auğustos kümnetes kordades kiiremini. Juba laupäeval saab siin oldud ajast täis kuu, KUU, ÜKS KUU!!!??!?? Vähemalt saan ma natuke aru aja väärtusest, arvestades näiteks seda, et siin oldud kuuga olen ma õppinud ja arenenud seitse korda rohkem, kui viimase kolme aastaga Eestis. Nii et noored, kui te parajasti oma aja ja eluga midagi peale ei oska hakata, siis on õige hetk minna ja areneda mõnda aega mitte-formaalses keskkonnas. 
Oioi, ja mis veel. Ema tuleb mulle külla septembris! :) Uskumatu aga tõsi. Nii et jälle üks nädal septembrist sisustatud. Millal ma veel leian aega, et oma edasise elu üle mõelda? Mingi hetk ehk peab mingi plaani koostama, mis saab edasi. Minna koju, jääda siia, minna kuhugi mujale riiki, minna natukeseks koju, reisida?? Teha edasi sama asja? Ma püüan sellele hetkel mitte mõelda, liiga vähe aega möödas siia saabumisest ja hetkel tuleb nautida seda mis on. Niiet momendil ma naudin edasi oma rahu ja vaikust, mida siin korteris kuuleb kord kuus, heal juhul. Ja kauaks seda ka kindlasti pole, sest kuima nüüd kella vaatan, siis pean Nora äratama üles 20 minuti pärast, mis tähendab söögilõhnasid ja siis juba hüppab kogu see kari püsti. Olge tublid.

Vabad päevad

Viimased päevad vist midagi erakordselt huvitavat meil toimunud ei ole. Nädalavahetus oli täielikult vaba nii et eile käisime tüdrukute šoppamas kesklinnas koos Emine (meie türgi keele õpetaja) ja tema sõbrannaga. Päris tore oli isegi ja sain endale mõned hilbud ka, aga mitte ühtegi asja mida mul reaalselt vaja ka oli. Ainult ebavajalikku kraami. Nii et pean enne reedet jõudma veel kuhugi poodidesse, et osta omale jalanõusid ja soojemaid riideid Rumeenia jaoks. Igatahes, see nädal lisandub meile siia üks inimene transilvaaniast vist. Lugu selline, et meil oli vaja siia ühte poissi juurde, kuna originaalis pidi meid olema 3 tüdrukut ja kolm poissi. Kuna poissi ei leitud siis leiti üks tüdruk. Tema saatev organisatsioon ütles algselt, et ta on idioot ja ei tea kas
ikka tasub saata teda meile aga kuna meil kedagi vaja oli siis pidime aktsepteerima, selles suhtes, et tagasi saab alati saata. Aga nüüd viimase info kohaselt olevat ta ikkagi täitsa normaalne ja rääkivat ka ilusti inglise keelt. Peaks ta siis saabuma 31. juuli või 1. august, me ei olegi veel otsustanud mis parem on. Ilmselt ta tuleb 31. et meil siis paar päeva aega tutvuda, enne kui me Vilja ja Umutiga Rumeeniasse minema läheme. Nora läheb teistega Vani äärde reisima ja ma ei teagi mis sellest uuest saab, kuhu tema siis pannakse seniks. Ausalt öeldes, oleme me nii harjunud siin oma inimestega ja elukorraldusega, et me ei kujutagi ette kuhu me ta paigutame. Kus ta magama hakkab ja kuhu ta oma asjad paneb jne. Mina küll osa oma kapist loovutada ei taha. Ja voodeid meil ka rohkem pole aga mu isiklik plaan on ta paigutada minu narisse ja ise kuhugi mujale kolida, sest no see nari on ikka sigaebamugav. No aga neljakesi ühes toas elada, ma ei kujuta ette. Kolmekesi saame veel hakkame ja oleme harjunud, üldiselt me ei häiri üksteist ega midagi. Ja duširuumi jagamine läheb ka keerukamaks jne. Kui oled ikka kuu aega elanud koos ja järsku veel üks juurde paigutatakse siis hetkel on küll tunne nagu mingi sissetungija tuleks siia. Aga eks me saa näha, anname endast parima igal juhul.

Park

See selleks hetkel. Täna oli meil rahulikvaba päev, käisime kuskil teisel pool linna pargis ja pubis ja söömas. Loomulikult meie õhtusöök jalutas kesklinna tänaval ringi, mille me avastasime peale söömist alles. Ma siiamaani tunnen, et see kana liigutab ennast mu kõhus. Homme peame korralikult tööd tegema, meiega ühinevad kohalikus Seyhmus ja Feliz, kes aitavad meil projektekirjutada jne. Üldiselt ma arvan, et selle viimase projektiga läheb meil hästi ja kiirelt ja ehk isegi saame homme valmis, kes teab.

Populatsioon suureneb ja linn laieneb

Toitlustuskoha dekoratsioonid...

See kana siblis linnatänaval

Pildid

Kontserdil, publik tantsimas

Köögitoimkond

Vanalinn

Kultuurimaja

vanalinn

Kultuurimaja

Virgin Mary Syrian Curch

Vesi sai sellel päeval uue tähenduse

Ramazan vol 2

Kõik oli ilus, kuni me kõndisime JALGSI kesklinna, et Vilja saaks juuksurisse minna. Kodus lamades oli väga normaalne olla aga palavuses kõndida olles päev otsa söömata ja joomata ei olnud mugav. Kõndisime siis juuksurisse ja ta sai isegi normaalse lõikuse omale. Kuigi tundus, nagu nende juuksurite jaoks oleks see olnud mingi raketiteadus. Edasi liikusime Coskuni töö juurde ja sealt  siis viimaks hakkasime vanalinna tagasi liikuma et oma belas dinnerile jõuda. Läksime järjekorda, et koos teistega toitu oodata aga muidugi tulid kohe mundir inimesed kes juhatasid meid sisse ja paigutasid lauda ja toit toodi ka ette. Alguses tundus kuidagi veider ja ebamugav, et no ikkagi ebaaus, et meid nii koheldakse aga selline on siin lihtsalt kultuur. Nad jäta valget eurooplast järjekorda vaid teevad kõik selleks, et sul hea oleks. Kui kell kukkus, hakkas kogu see telgitäis inimesi sekundi pealt toitu suhu kühvledama ja see VESI, see vesi oli sellel hetkel jumalik. Mul olid külmavärinad kui ma vett jõin. Ja inimesed, kellel näiteks jäi kuklit üle saatsid selle lauas edasi, kui keegi tahtis siis võttis sealt omale tüki ja saatis jälle edasi. Väga huvitav kogemus oli igatahes. Kuiära läksime, siis seal oli ilmselt üks korraldajaonu, kes küsis kuidas läheb ja ütles, et me oleme väga welcome siin diyarbakiris jne. Kusjuures sõin väga väga vähe, kõht oli peale esimest kahte ampsu täis. Edasi läksime sinna kuulsasse aeda kus saab veini juua. Istusime tunnikese ja tulime koju. Tee pealt krabasime veel jumaliku jäätise ka. Super. Õhtu oli raske, aga vähemalt teame, et me saime sellega ilusti hakkama ja kunagi enam ei korda. :) Ja samas ka, kui peame paar tundi ilma veeta olema, siis on see võimalik. Nüüd on lihtsalt hea olla.

Ramazani päevik

Ramazani lõpuni on jäänud 4 tundi ja neli minutit. Öösel ärkasin õudse januga üles ja kontrollisin siis kella. Kell oli 4.45, niiet olin üle tunni aja hiljaks jäänud ja nii mu veepudel ongi siiani täis. Magasin täna küll aga mingil põhjus olen surmväsinud täna. Õppisime veel mitu tundi türgi keelt niiet nüüd ma arvan, on aeg väike uinak teha. Peale 5 läheme vist välja, Viljal vaja juuksurisse minna jne, kell 19.44 belas dinner.
4 tundi lõpuni. :)

Perfektne päev

Isegi tööpäev kulges täna hämmastava lihtsusega ja väsimus ei olnud nii suur kui eile ning isegi mõte liikus, midagi uut. Peale tööd läksime Ebru juurde, nagu ikka kolmapäeviti. Kuna mingisuguseid aiatöid ega muid töid teha polnud hüppasime koheselt basseini. Hiljem mängisime jalgpalli aga kuna me kolm nädalat ainult istunud oleme, siis oli kops koos kolme minutiga ja lõpuks hüppasime jälle basseini ja mängisime seal ka mingit pallimängu. Mu jalgadel on igal pool vigastused võitlusest palli pärast. Ja loomulikud suurepärane õhtusöök, nagu alati seal. Lubasime küll täna vähem süüa, et homseks valmistuda aga ei tulnud välja.
Igatahes, homme.. Homme on siis see päev, kui meie, kolm tüdrukut peame ramadani. Pidime seda tegema 27. ramadani päeval aga kuna oleme siis erinevates riikides pole sellel mõtet. Niisiis, homne ramadan tähendab seda, et viimast korda süüa ja juua tohime täna öösel kell 3.30 ja järgmisena tohime seda teha homme õhtul ekll 19.44, ja ilmselt läheme selleks ajaks belaş dinnerile, ehk siis tasuta söögile linnaväljakul. Ramadani ajal need, kes ramadani mingil põhjusel pidada ei saa peavad vaestele toitu jagama. Eks me siis näe mis meist homme õhtul saab. Isegi hambaid pestes peab ettevaatlik olema, et vett alla ei neelaks. Muidugi ennast piinama me ei hakka, kui ikka hakkab halb ja vaja vett juua eks me siis katkestame aga loodame, et mitte. 
Mis siis veel, nii palju infot on, et ilmselt on-arrival training siiski ei toimu kuskil Antalyas ega mujal läänes vaid suure tõenäosusega hoopis Rizes! Rize asub musta mere ääres ja on imeimeimeilus niiet loodame ja ootame väga. Ahjaa, täna me arutasime Ebru juures ramadanist ja islamist üldiselt ja lõpuks oli Coşkuni ja Ebru abikaasa (Samil vist?) vahel väga tuline arutelu islami kohta. Coşkun oli sellest nii häiritud, et ta vaeseke hakkas kahtlema kas ta siis ikkagi on õige moslem. Aga mõned igatahes usuvad sellist teooriat, et kui mees teeb kõik õigesti ja läheb otse taevasse, siis teda ootab seal 70 naist ja samas kui naine läheb otse taevasse, siis naisel on õigus kaasa võtta põrgust oma abikaasa, kes saab siis ka taevas 70 naist aga see esimene naine on kõikide nende 70 teise naise juht. Vähemalt me saime teada, miks Yüksel ramadani peab, hehehe.

Ega midagi, mõelge meie peale siis homme. 
Paljud on küsinud,et miks ikkagi me seda ramadani asja homme teeme. Seda lihtsalt selle pärast, et tunda mis tunne see on, ja olla nendega homme selles asjas koos, nagu toetame neid või nii. Et süüa õhtul koos kõigi teistega jne. Ega mingit liiga suurt mõtet selle taga ei olegi. 

Pühapäev, esmaspäev ja UUDISED, UUDISED!!

Mul enda arust oli jube palju rääkida eilse kohta aga ei tulegi kohe nüüd meelde kõik. Minu arust ma magasin suurema osa päevast, sest ma olin lihtsalt väsinud ja voodis lebamine tundus ainus mõistlik lahendus olevat, üldse kõik olid kuidagi vaiksed. Õhtul sõitsime linnast välja ühte sellisesse toredasse kohta, kus inimesed istuvad, söövad, joovad, teevad vesipiipu jms. Õigemini, süüa eriti küll ei saa, sest ramadan on ja ainus mis me saime oli mingi juustuga lavaši moodi asi, alkoholi seal samuti ei serveerita, nii nagu ka paljudes teistes kohtades. Peale õhtusöögi aega kogunes sinna palju inimesi peredega. Live-muusika oli ja inimesed tantsisid. Ma kavatsen ka need tantsud selgeks õppida ikka siis, et saaksime kõik tantsida. Nora on meil juba profesionaal. Ega mul polegi mõtet suurt rohkem kirjeldada. Lisan paar pilti või videot, ehk saate natukenegi olustikust aimu. Mulle meeldib see, et inimesed lõbutsevad siin teist moodi, kui näiteks Eestis. Ma ei tea ühtegi sõpruskonna koosviibimist Eestis kus ei tarbitaks alkoholi. Meie noorte jaoks ei ole pidu ega lõbu kui ei jooda alkoholi, mis on iseenesest kurb. Samas ka meie kultuur on teine, nii et ega teha vast pole midagi. Igatahes mulle meeldib siin see, et me saame siin lõbutseda hoopis teistmoodi, tatsida kohalikke tantse jne. Muidugi, ka siin tarbitakse alkoholi aga mitte nii nagu meil. Näiteks ma ei ole purjus inimesi kohanud siin. On muidugi mingid kohad kus mehed käivad joomas aga meie nendest kohtades ei käi kuna see kontingent on lihtsalt kahtlane. Selles "mentori abikaasa pubis" kus üks päev olime näiteks jah saab õlut jms kraami tarbida aga kontingent on jällegi teine ja purjus inimesi ikkagi ei näe. Kes teab, võib-olla peale ramadani pilt vähe teine. Tagasi eilsesse. Koju läksime kahe erineva sõiduga, no autojuht sõitis kaks korda nagu. Mina siis olin viimaste seas ja meie käisime läbi ka veel 10-eyed-bridge-ilt kus kahjuks valgustus ei põlenud aga mõnus oli ikka. Kuigi õhtuti on see koht pisut kahtlane ja üksi ma sinna kindlasti ei läheks. Mehed käivad seal kallastel istumas ja joomas vms, nad lamavad maas pimedates nurkades jne. Valgustust on nad rüüstanud kuna neil pimedat kohta vaja kus olla.

Tigris

ten-eyed-bridge, pilt on võetud googleist

Ma oleks juba need tähtsad UUDISED ära unustanud vahepeal. Niisiis, mina ja Vilja lendame 3. augustil Bukaresti, Rumeeniasse ja sealt siis liigume edasi Transilvaaniasse trainigule või nö koolitusele. Koolitus on EVSi kohta, kuidas juhtida EVSi jne. Kirjeldus tundus päris hull, nagu meie jaoks kõrgem level aga mis seal ikka, õpimegi rohkem. 10. augustil tuleme sealt tagasi. Neil lihtsalt hüppasid viimasel hetkel inimesed alt ära ja siis meil õnnestus teha selline trikk, et sõita siit sinna. Nora koos meestega läheb Vani järve äärde puhkama siis. Kui tagasi tuleme, jõuamegi siin kaks päeva olla, kui 13. juba läheme on-arrival trainingule, mis toimub kuskil turistikas, Antalyas vms sellises kohas, ei tea veel täpselt. Niiet väga mõnus august tuleb. Ma ei jõua ära oodata juba Rumeeniat, et saaks mägesid näha vahelduseks!

Nüüd mul on aga jube suur nälg niiet ma ootan nüüd püha söömaaega edasi. Vilja teeb miskit wrapi sarnast vist.

Nojah, ma tahtsin videot ka siia lisada aga millegi pärast ta ei lase. :(

Laupäev

Eile püüdsime pisut tööd teha, õigemini teised tüdrukud püüdsid. Mina ei suutnud tööle mõelda ja lihtsalt olin. Õhtu poole läksime kesklinnas jalgsi. Olen nüüd endale vähemalt selgeks teinud, mis on vanalinn, mis kesklinn ja mis modernne linnaosa. Kesklinna ma tahaks millalgi minna uuesti, kuna seal on palju igasuguseid poode jms kust mul oleks ühtteist vaja soetada. Igatahes, sõime kebab(p)i, peale mida mu kõht kolm tundi valutas ja ma lihtsalt ei jaksanud seda järel vedada, kusjuures ma jätsin veel kolmandiku järele.. Aga sooviks uuesti seda süüa. Nagu ma kunagi mainisin, siis siin piirkonnas tehakse parimat kebabi Türgis. Edasi suundusime meie mentori abikaasa pubisse, kus saime maitsta huvitavaid jooke, näiteks kohviõlu. Väga tore oli vaadata kell 19.50 tänavale, nii kui kostub "kutse" ja ramadanlased süüa, juua ja suitsetada võimad on sekundi pealt kõigil tänaval suits hambus. See on esimene asi mida nad teevad, mitte ei joo vett vms. Istusime seal pubis lõpuks päris kaua, kuni hüppasime bussi ja tulime koju. Mina läksin veel csabaga hiljem välja jalutama, kõndisime läbi vanalinna linnamüürini, kus ei olnud mitte ühtegi teist inimest. Istusime müüril ja vaatasime linnatulesid ja ootasime trumme. Muidugi olime me ainult turvalisel alal ja müüri ohtlikumale osale ei läinud pimedas. Kell 2 hakkasid trummid ja seal oli seda väga lahe kuulata. Ma tegelikult lootsin, et jõuame alla tagasi ja saan ise ka kuskil trumme näha aga kahjuks ei jõudnud. Öisel ajal on hämmastavalt mõnus vanalinnas kõndida. Oleksin tahtnud ka pisikestele tänavatele minna aga tundus võib-olla natuke ohtilk, kuna csaba ei räägi eriti inglise keelt siis me eriti ei suhtle ja ma ei tunne ennast väga turvaliselt, kui teine must võib-olla päris täpselt aru ei saa. Aga ma tahaks uuesti välja minna ja süüa näiteks öösel tänaval, samal ajal kui ramadani pidajad oma viimast einet peavad. Kahjuks nad muidugi pakuvad ainult maksa tänaval nii et pisut kahtlane.

Ma väga väga tahaks kõikvõimalikke pilte jagada aga nagu te teata siis kahjuks mul ei ole omal kaamerat ja pean ootama kuni teistelt pildid saan aga see ju omaette protsess. Ma tõesti püüan sellega täna õhtul tegeleda, kui vähegi jaksan.

Vaade city wallilt

töö, väsimus

Alustasime päeva kell 9 koristamisega ja arvasime, et saame kell 10 tööd alustada aga lõpuks alustasime kell 12. Väga väga palju kirjutamist ja mõtlemist, vahepeal tundub juba võimatu see projekt valmis saada. Lootsime selle täna tehtud saada aga me pole veel iseginii kaugele jõudnud, et partnereid otsida. Üks on kindlasti Türgi, üks Ungari kindlasti ja muidugi ka Eesti aga no sellest on veel vähe abi. Kavatseme veel täna edasi töötada kui toit seeditud, et ei peaks nädalavahetusel sellele mõtlema aga eks näe kuidas asjad kulgevad. Kokkuvõtvalt oleme me siis kõik surmväsinud, peale Kellerti muidugi, sest ta sööb ja magab ja puhkab niisama ja siis on tige, et keegi temaga välja ei viitsi minna. Loodaks väga täna häid uudiseid kuulda ühe teatud asja kohta aga mida pole, seda pole. Head uudised ehk korvaks vähe seda rasket tööd. Aga kuni ma midagi täpsemat ei tea, siis seni olen selle koha pealt täitsa tasa.

Pikk päev

Õnneks või kahjuks ei saanud vaid mina kõhuhäda noolega pihta. Eile, kui mul juba parem oli, hakkas Vilja piinlema ja temal jätkus see jama veel täna palavikuga mis aina tõusis ja tõusis, õnneks mitte mingi kriitilise piirini, nagu mul tolle "rabanduse" ajal. Eile õhtul olime kaua Ebrü (kirjapildis ei saa kindel olla hetkel, meie mentor) juures ja muidugi sõime seal ohtralt mõtlemata sellele, et kõhud haiged.. Kuigi mul juba parem oli, siis peale fantastilist õhtusööki enam nii tore ei olnud.
Kuna siin eile selgus, et eelmiste vabatahtlike projekt sai aktsepteeritud siis olime taas kella kolmeni üleval ja chillisime rõdul. Töö hakkas täna kell 11 ja mingil põhjusel olin ma ülekontsentreerunud ja ärev ja mõtlesin ainult tööst ja tööst ja tööst. Peale rasket päeva oli meil veel türgi keele tund. Ahjaa, Kellert magas kella kolmeni südame rahus, sest teda üldse ei huvita, et me tööd ka teeme. No igatahes oli meil Eminega poolteist tundi väga pingsat keeletundi, ta ei halasta meie peale üldse. Ise ta peab ramadani, õpib ja töötab samal ajal ja siis veel õpetab meid. Julm. Peale keeletundi läksid tüdrukud ja ka Kellert magama ja Csaba hakkas süüa tegema. Oli küll Vilja kord aga see oleks sinna pliidi taha sussid püsti ka visanud. Csaba siis tegi meile suppi!!! Ah muidugi eile saime me ka suppi enne õhtusööki, mis oli perfektne - teaks ma vaid kuidas seda teha. Igatahes supp oli meie kõigi kõhule õnnistuseks nii eile kui täna. Igatahes kui teised olid magama läinud, siis ma püüdsin hakata täitma application formi meie projektile, mis onikka väga raske. Sain mõned üksikud tehnilised asjad täidetud ja proovisin ka kokkuvõtet kirjutada, aga kas see ka kõlbab, ma ei tea veel. Ma nii oleks tahtnud selle täna ära lõpetada aga kõik olid nii surnud, ka Umut, ja üksi ma ei suutnud enam, sest ka mina olin hommikust saati tööd teinud. Aga mu ärevus kestis edasi ja ma tundsin, et ma pean midagi tegema ja ei suutnud oma ajutegevust lõpetada. Hakkasin loendama asju oma ümber, nagu ahjukivisid vms korrapäraseid asju ja paigal olemine oli nagu piin. Siis otsustasime, et lähme kodu lähedale narghila parki natukeseks. Jõime teed ja tegime vesipiipu ja lihtsalt rääkisime juttu ja ka mu aju lõpetas töö lõpuks. Ma arvan, et ma võisin täna magada äkki maksimaalselt 6 tundi või isegi natuke rohkem, tavaliselt magan siin palju vähem, seega võib-olla aju puhkas rohkem välja. Kuigi Eestis olen ma laip kuue tunnise unega aga organism on juba harjunud pikkade päevadega vist.
Homme ma loodan, et suudame projekti valmis saada. Kuni juuli lõpuni peame vaeva nägema ja siis meilon palju reisimist ja muud põnevat. Arvatakse, et on-arrival treening võib toimuda Antalyas, mis oleks perfektne, sest neli päeva mere ääres oleks meile ikka puhas luksus. Plus muidugi kõik muud hüved, viietärni hotell ja süüa/juua nii palju kui magu kanda jaksab. Puhkus! Me väga ootame seda. Lisaks muidugi kohtumist kõigi teiste vabatahtlikega jne. Ja siis läheme ilmselt Vani järve lähedale veel puhkama või mingile ringsõidule ja muidugi Iraak jne. August tuleb äärmiselt tihe ja ka juba septembris on meil esimesel nädalal youth exchange vaja läbi viia ja viimasel nädalal veel mingi projekt, ma ei teagi mis.
Üldiselt olen ma tänaseks väsinud niiet kohtumiseni.

Meie projekti kava

Meie koduloomad

Töölaud

Üks häda ajab teist taga

Noh oli aeg siis lõppude lõpuks endale kuskilt mingisugune kõhuhäda külge haakida. Kusjuures ei ole esinenud seda haigust aastaid, aastaid ükskõik kus maailma nurgas. Aga no vot siis, eile veetsin ilusti pool päeva peldikus ja öösel ei saanud magada, sest mul olid sellised külmavärinad ja süda nii paha aga ma ei suutnud ennast oksendama vedada. Ja muidugi need kõhuvalud mis iga natukese aja tagant nagu noaga löövad. Tänaseks ei ole olukord palju paremaks läinud, kuna kõht ikka valutab. Meie all on apteek ka aga mul sinna tõlki ilmselt kaasa vaja ja praegu peame tööd ka tegema niiet jama. Aga eks kui enam olla ei saa siis lähen käin ära. Täna läheme veel mentori juurde ujuma jms ka niiet ma ei tea, pole eriti nauditav lõbutseda samasl ajal piineldes.

Uudised, uudised

Ma leidsin eile poest hersheyse cookies n cream šokolaadi!!!!!!!!!!!!!
Ma pidin nutma hakkama kui seda nägin, ostsin neid 4 tükki vist.

Teine põnev info, mida ma küll tean juba tükk aega aga pole söendanud veel siia kirjutada on see, ET augustis läheme me IRAAKI! Minu kaua oodatud unistus läheb täide. Kahjuks muidugi on olukord seal selline nagu ta on ja turistidel on lubatud reisida vaid põhja-iraaki kurdistani piirkonda, ma küll vägaväga tahaksin baghdadi külastada aga turistide enda turvalisuse pärast on see keelatud. Aga sellegi poolest olen ma vaimustuses, et saan lõpuks seda riiki külastada. :)

2 nädalat Diyarbakiris

Viimastest tegemistest ei ole olnud eriti aega rääkida, sest meil siin palju draamat olnud. Eile läksime tüdrukutega kolmekesi välja, otsisme üles ühe veinikoha, kus on üli mõnus istuda. Nad pihustavad seal vahepeal vett õhku ja asub nii lahedas kohas ka. (vein on muidugi limiteeritud, ega üle kahe klaasi üks inimene ühe päeva jooksul osta ei saa, meie jõime ühe klaasi) Pildid ilmselt kirjeldavad rohkem aga neid mul hetkel pole, pean teiste kaameratest võtma. Ja nii uskumatu kui see ka pole siis mul lihtsalt ei olnud aega seda teha. Aga ma luban, et varsti. Igatahes, kuna me eile saime lõpuks kolmekesi omaette olla ja rääkida siis tuli välja, et meil siin ikka päris suuri probleeme mis on otseses seoses meie koordinaatoriga. Ma ei hakka blogis seda teemat täpsemalt lahkama, sest me proovime ikka siin omal käel hakkama saada esialgu ja mitte liiga suureks asja puhuda. Samas on aga meie töö ja elu siin häiritud hetkel niiet homme otsustasime rääkida kõik mis vaja ära meie mentorile. Me oleme tulnud siia ikkagi tööle, lõbutsema, avastama jne, mitte kellelgi probleemidega tegelema jne.

Homme me siis vist teeme tööd ja peale seda pidimegi minema mentori juurde ujuma. Algselt pidi olema vaba päev, et läheme hommikul sinna aga no mingil nõmedal põhjusel arvati, et teeme ikka tööd ja siis ei lähe päev raisku ja on nädalavahetus vaba blabla.Meie mõte just oligi, et nädala sees on vaba päev ja saab basseinis liguneda kuna meil praegu küllaltki raske seda projekti koostada siis kolmekesi. Aga kaks nädalat peame kannatama ja rasket tööd tegema, sest augustis meil on 1001 asja teha. Tuleb sakslaste grupp, ma ei tea veel mis me nendega peale hakkama aga nad on siin nädal aega niiet siis me peame sellega tegelema.

Ma proovi mingi hetk pildid ka panna siia, ausõna. :)

Bassein

Täna käisime minu ja Vilja mentori juures. Koht asub pisut linnast väljas rajoonis kus on põllule ehitatud ühesugused majad - seal elavad rikkamad inimesed. Maja oli kena, kaasaegne kodutehnika, bassein jne, selline upper-middle class. Te eikujuta ette, kui kaua me oleme oodanud basseins ujumist ja me ei suutnud kaua uskuda, et me päriselt saame ujuda päevitusriietega. Inimesed olid toredad ja me saime päev otsa ujuda ja päikest nautida. Süüa saime ka head paremat ja nad ikka tegid ettepaneku, et me võiks kauemaks jääda ja et ööseks saab ka jääda jne. Ma olen nii väsinud sellest päevast, et tegelikult pea on täiesti tühi ja ma ei oska enam midagi öelda. Fakt on see, et me hakkame seal iga kolmapäev käima ja siis nädalavahetusel teeme nt tööpäeva. Kuna meile on tõesti aktiivset tegevust rohkem vaja, niigi palju korteris olnud. Ahjaa, UV olevat olnud üle 14 ja meid ikka hoiatati, et raudselt olete kõik põlenud aga minu arust me isegi ei saanud päikest eriti, mis on veider. :D
Aga nüüd ma lähen küll magama.
Head ööd.

Väike näide

Tigris

City wall