Oioi, ma nüüd ei teagi kust ma peaksin alustama. Eilsest ma ei räägi, sest ma lihtsalt viitsi ja midagi erakordset ei olnud ka. No õhtul jõudsid transilvaanlased kohale ja loomulikult siis oli vaja nende tuleku terviseks jälle seda ungari puskarit juua. Palju me seda ei joonud aga siiski oli kõigil täna kuidagi vähe kahtlane olla aga mitte midagi hullu. Ärkasime siis mingi 10 aeg üles (mitte, et ma magada saaks öösiti endiselt) ja 11-12 aeg hakkasime sõitma ühte külasse mis on siit umbes tunni aja kaugusel. Ühe mehe kes ka koguaeg siin meiega hängib pere elab seal. Ma ei kasuta siin veel inimeste nimesid, sest mul ei ole ÕRNA aimu ka kuidas nende kirjapilt võib välja näha aga kui ma teada saan siis ma kirjutan nimedega, et oleks aru ka saada kellest jutt käib. Ahjaa, hommikul ma eriti süüa ei tahtnud, niiet sõin umbes pool virsikut ja jõin vett. No vot, tee pealt saime veel mingi limonaadi mis maitses nagu köharohi või siis nagu keegi oleks strepsilsit söönud ja sülitanud topsi. Aga muidu oli mõnus sõit. Aa, me olime kahe autoga.
Mingi hetk läks mul süda natuke pahaks ja siis rohkem ja rohkem kuni tundsin, et ma ilmselt varsti pean oksendama, äkki sellest limonaadist? Ja arvasin ka, et äkki mul on väga kõrge palavik, sest ega mul onjuba mitu päeva kahtlane olla ja öösiti ärkan kuumalainega ja higisena üles ja magada ei saa. Ühel hetkel surid mu käed ära ja pilt hakkas minema häguseks, arvasin alguses, et ju ma lihtsalt minestan korraks ja vajusin kössi kuidagi aga ei, ma ei saanud enam hingata, üldse. Instinktiivselt lükkasin oma pea kuklasse, et hingamisteed avada aga ei midagi, ainult mingi hale krigin ja kähin ja hapnikku hakkas kehas järjest vähemaks jääma. Siis ma hakkasin automaatselt nutma, sest ma ei saanud aru üldse mis toimub ja arvasin, et ma suren ära ja seda täiesti tõsiselt. Vilja tuli autost välja minu ukse juurde ja käskis mul rahulikult hingata. Aga no mida sa hingad kui hingata ei saa eks? Seejärel hakkas juba peale käte ka kogu mu ülejäänud keha surisema ja tekkisid krambid. Kõige pealt ei saanud liigutada käsi ja siis muutus ülejäänud keha raskeks ja kui tundsin, et ma ei tunne enam nägu ja ei saa kohe kohe enam rääkida, siis oli paanika, sest ma kartsin, et ma ei saa enam Viljale seletada mida ma täpselt tunnen. Asjaa, kogu see asi toimus keset kõrbe. Ütlesin veel paar korda, et mul on vaja KOHE haiglasse saada ja, et nad peavad kiirustama, sest ma kohe enam ei ole lihtsalt siin. Sellepeale mulle siis öeldi, et oodaku ma paar minutit, et kohe jõuame sinna külasse. Ega jah, tegelikult ei saa sa keset kõrbe eriti midagi teha. Külasse jõudmist ma ei mäleta aga seal siis sain istuda ja küsisin omale vett, ja mu pead niisutati ja küsisin endale ka süüa midagi, virsikut näiteks. Ja see on huvitav, et nad KOHE ei tulnud selle peale, et kasta mind veega ja süüa anda vaid, et oota oota. Nojah, ma ei tea, Igatahes mingi hetk ma sain jälle oma käsi liigutada ja jõudsin järeldusele, et äkki ma siiski jään elama. Ma üldse ei tahtnud sinna kõrbesse surra. Ma ei ole kunagi sellist surmahirmu tundnud nagu täna. Siis me aga pidime jalgsi matkama kuni pikniku kohani, see oli nagu selline oaas kus oli vett ka. Kuigi ma ilmselt ei oleks tohtinud liigutada ennast sel hetkel aga samas külm vesi oli parim asi kuhu jõuda. Teekond kestis umbes 10 minutit üles ja alla mäge üle kivide. Lõpuks sain enda jalad vette pandud ja kui parem hakkas sõin kõhu ka täis. No vahepeal ei saanud muidugi jälle hingata ja tahtis tagasi tulla see asi aga siis tuli jälle Vilja ja ütles millal hingama peab. Lõpuks tundsin ennast paremini.
Nii ja täpsustuseks, et ma ei olnud viibinud päikese käes vaid läksime otse korterist autosse ja palav ei olnud autos üldse. Lisaks olime võtnud omale meelega kaasa vee all märjaks tehtud sallid, et mõnusam jahutada oleks. Vett jõin ka kogu aeg, ainus mis oli valesti, et söönud ei olnud see hommik aga samas ma olin ka suht hiljuti ärganud. Niiet ma nüüd ei teagi mis hirmus asi see oli aga nüüdsest ma püüan kogu aeg süüa ja juua. Kuigi ma teen seda niigi.
See oaas iseenesest oli vägaväga mõnus ja küll ma kunagi lisan pilte ka aga täna ma rohkem ei jaksa sellest täpsemalt rääkida.
Mulle meeldib see, et me saame käia kohtades kuhu ükski turist kunagi ei satu ja mul on VÄGA hea meel, et ma just aasias ja Diyarbakiris olen mitte kuskil Istanbulis või veel euroopalikumas kohas. See koht siin on lihtsalt vaimustav ja ma juba kurbusega täna mõtlesin, kui pean siit ükspäev ära minema.
Tänaseks kõik, oli väga raske päev.
PS. Ja kuna te ei paista aru saavat, siis me SÖÖME siin VÄGA PALJU ja joome VÄGA PALJU VETT ja minu puhul olin ma palavikus juba alates kolmapäeva öösest ja sugugi mitte esimene põhjamaalane kes sussid püsti viskab 40-45 kraadises kuumuses. (Ja alkoholi ei tarbi me samuti igapäevaselt. mina vähemalt mitte) Ja kui nüüd veel lugeda kuumarabanduse kohta, siis öeldakse, et see tabab peamiselt inimesi kes töötavad kinnistes ruumides ja kas te kuulete kui paljud saavad Eestis suviti kuumarabandusi?? Ja siis on mingi ime, kui siin midagi sellist juhtub. Vot. Ja ma olen ikka veel elus ja ju see šokk ja tunne oli hullem kui asi väärt lihtsalt. :)
No comments:
Post a Comment