Ramazan

Eile õhtul käisime kontserdil kus esinesid erinevad bändid igasuguse rahvuslaulude ja pillidega jne. Kontser ise oli väga tore. Järsku avastasin, et umbes 100 pealtvaatajat tantsid igal pool kätest kinni ja ringis oma mingisuguseis tantse. See muusika siin kohati väga lahe tegelikult ja need tantsud ka muidugi. Hämmastav, kuidas mõnes kultuuris on asjad ikka täiesti teist moodi. Samas on ka väga väga paljud kurdi laulud üli dramaatilised. Enamasti armastusest ja suremisest, keegi armastab kedagi ja siis keegi sureb ära või tapab ennast ära jne. Kontsert oli aga lõbus. Ja siin ei ole nii, et publik joob alkoholi ja lällab nagu meil väliüritustel kombeks vaid inimesed on lihtsalt lõbusad, tantsivad ja laulavad iga nurga peale. Õhtuks olin ma omaega päris väsinud ja mõtlesin, et kui koju jõuame jään kohe magama. Kell oli 22.45. No loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Kõigepealt olivaja arvutis asjad üle vaadata ja siis istusid kõik rõdul ja no muidugi meie tavapärased külalised Yüksel ja gerogeclooney olid meil (neil algas täna ramadan) ja siis me olime sunnitud kuulama natuke religioosset muusikat kuna seda nad enne ramadani kuulavad parema meelega kui midagi muud. Praegu mingi selline muusika käib (sest Yüksel on külas). No igatahes istusime siis rõdul lõpuks vähemalt kella 3ni. Natuke kuulsime trumme ka aga kuidagi vähe oli neid. Terve ramadani aeg ehk siis 30 päeva äratatakse inimesed öösel trummidega üles. Ja eile nad pidid sööma siis kuni kella 3ni. Ma ei ole päris täpselt veel sellest öisest einest aru saanud, et kuidas see käib, kas kõik söövad iga öö või on see kuidagi muud moodi, ma ei tea. Igatahes, ka meie ei tohi tänaval avalikult süüa ega juua, sest see on ebaviisakas usklike suhtes. Kuigi teisest küljest, peavad mitteusklikud kannatama selle pärast päris palju. Meiegi peame kandma VEEL kinnisemaid riideid, tänaval ei tohi juua ega süüa.. jne. (Praegu Yüksel laseb eilset trummimängu arvutist) Rütm on ju päris hea iseenesest neil. Ja see kõik toimub loomulikult igal pool live-is. Ka päevased palvusele kutsed mis üle linna kostavad selgelt igasse kohta on live laulud nö. Kuigi nad plaanivad nüüd lindistama hakata seda ja siis lindi pealt laskma. Ühesõnaga tuleb raske kuu ka meie jaoks. Ma loodan, et meid ikka üksi pimedas liikuma lastakse, tüütu on natuke KOGUaeg kellegi sabas tolkneda. No vot, nii palju siis ramad(z)anist.
Täna hommikul kell 10 hakkas meil siin samas korteris koolitus, rääkisime üldiselt projektide kirjutamisest ja saime ka kahes grupis ülesanded teha projekt tunni ajaga. Meie projekt oli "Creat a study house for students" ja teistel oli "Youth in media" Väga väga raske oli seda esimest korda teha, esiteks ei ole meilveel teadmisi ja juhe kipub kokku jooksma iga natukese aja tagant. Aga Noral oli veel hullem, sest ta tegi koos transilvaanlastega aga need sellised vähe kohtlased niiet kokkuvõttes pidi ta selle üksi tegema. Sellega seoses meil tuleb siin veel raskeid aegu. Transilvaanlased räägivad inglise keelt ikka halvasti ja ei viitsi süveneda ka. Üks onvähe mõistlikum aga see teine on puhta soe peast. Ta ei saa üldse aru kus ta on. Ta ei viitsi lugeda läbi infot, kui seda on vaja teha ja ta ei osale. Nad kumbi ei kirjuta koolitusel sõnagi üles ja aeg ajalt Nora siis tõlgib neile. Aga ega ta ei saa lõputult tõlkida. Homme juba alustame oma Youth In Action projekti kirjutamist ja ma sügavalt kahtlen, et sealt poolt mingit abi tuleb. Tähendab homme me võtame Youth in Actioni üldiselt ette ja hakkame ideid mõtlema, et mis projekti teha jnejne. Kirjutame projekte kuni umbes septembrini. September ja oktoober peavad nad juba reaalselt siin toimuma hakkama. Ja ega meil ideid küll veel ei ole aga kindlasti neid tekib.
Peame varstivist oma eesti presentatsiooni peale ka mõtlema hakkama, kuigi see ei ole nii hull asi aga veidi peab ikka midagi välja mõtlema. Kolmapäeviti kell 14-17 hakkavad olema Türgi keele tunnid. Me siin iseseisvalt juba õpime, külalised õpetavad meid koguaeg. Kohati on keeruline, sest igakord kui nad sõna ütlevad, ütlevad seda erinevalt. Küsid mingi asja kohta siis ütlevad ühe sõna, siis üritad seda korrata ja siis ta juba ütleb sulle sama sõna teistmoodi. Plus veel see, et ümber ringi rägitakse kurdi keeles, mitte türgi.
Hommeks on mul vaja veel ette kanne teha youth in action program guide-i ühest peatükist, mis on kuidagi eriti nüri tegevus. Aga mis seal ikka. Ja lisaks pean ma veel homme õhtul õhtusöögi tegema ja ma ei tunne ennast üldse mugavalt võõras kohas söögi valmistamisega, selles suhtes, et ei leia kõiki õigeid toiduaineid poest üles ja no gaasipliidil küpsetamine on ka minu jaoks võõras tegevus ja üldse, enne kui tahad süüa hakata tegema peab kõik kapid läbi otsima, mida siin üldse on.
Aga no küll midagi saab.

Aa ja täna ärkasin üles rullis silmaga. Mõtlesin, et huvitav miks ma oma silma lahti teha ei saa ja siis vaatasin peeglisse. Hoidsin natuke aega jääd silmas ja läks paremaks päeva peale aga natuke on veel paisted ja õrnalt valus. Üks häda ajab teist taga. Ja muidugi see, et mu suu on nii valus tarkusehammaste pärast. Seda ma ei kannata enam kaua välja, ei saa süüa ega neelata ega midagi. Ma ei kujuta ette mis moodi ma oma julguse kokku võtan ja kohaliku hambaarsti juurde lähen???