Ramazan vol 2

Kõik oli ilus, kuni me kõndisime JALGSI kesklinna, et Vilja saaks juuksurisse minna. Kodus lamades oli väga normaalne olla aga palavuses kõndida olles päev otsa söömata ja joomata ei olnud mugav. Kõndisime siis juuksurisse ja ta sai isegi normaalse lõikuse omale. Kuigi tundus, nagu nende juuksurite jaoks oleks see olnud mingi raketiteadus. Edasi liikusime Coskuni töö juurde ja sealt  siis viimaks hakkasime vanalinna tagasi liikuma et oma belas dinnerile jõuda. Läksime järjekorda, et koos teistega toitu oodata aga muidugi tulid kohe mundir inimesed kes juhatasid meid sisse ja paigutasid lauda ja toit toodi ka ette. Alguses tundus kuidagi veider ja ebamugav, et no ikkagi ebaaus, et meid nii koheldakse aga selline on siin lihtsalt kultuur. Nad jäta valget eurooplast järjekorda vaid teevad kõik selleks, et sul hea oleks. Kui kell kukkus, hakkas kogu see telgitäis inimesi sekundi pealt toitu suhu kühvledama ja see VESI, see vesi oli sellel hetkel jumalik. Mul olid külmavärinad kui ma vett jõin. Ja inimesed, kellel näiteks jäi kuklit üle saatsid selle lauas edasi, kui keegi tahtis siis võttis sealt omale tüki ja saatis jälle edasi. Väga huvitav kogemus oli igatahes. Kuiära läksime, siis seal oli ilmselt üks korraldajaonu, kes küsis kuidas läheb ja ütles, et me oleme väga welcome siin diyarbakiris jne. Kusjuures sõin väga väga vähe, kõht oli peale esimest kahte ampsu täis. Edasi läksime sinna kuulsasse aeda kus saab veini juua. Istusime tunnikese ja tulime koju. Tee pealt krabasime veel jumaliku jäätise ka. Super. Õhtu oli raske, aga vähemalt teame, et me saime sellega ilusti hakkama ja kunagi enam ei korda. :) Ja samas ka, kui peame paar tundi ilma veeta olema, siis on see võimalik. Nüüd on lihtsalt hea olla.