Minu EVS Türgis: August 2013

Wednesday, August 28, 2013

Pildid Elazig, Sivrice

Sivrice

Hommik

Maasikaaed

Järgnegem armeenlasele

Hullumaja

Värava lõhkumine

hullumaja

Monday, August 26, 2013

Kuna olime otsustanud, et vaba aega enam siin ei veeda ja kasutame seda reisimiseks siis otsustasimegi laupäeval võtta suuna Elazig linna ja Hazar Gölü äärde (suur ilus järv). Meie, ehk siis mina, Nora, Vilja ja Csaba. Alustasime Migros käiguga, et varuda vett tee peale ja seejärel leidsime mingi bussi mis viis meid linnast välja, et hakata hääletama. Nagu ikka, läks ka seekord kiirelt ja varsti juba olimegi rekka peal. Rekkajuht oli igati norm ja nagu juba tavaks saanud, käisime ka seekord teed joomas tee peal ja nagu alati siis maksta selle eest pole meil võimalik, ükskõik palju sa ka ei taha, ei luba nad sul maksta. Edasi saime temaga Elazigi ja Malatya ristini kus ta meid maha pani. Edasi saime kahe türklasega kes olid äärmiselt agressiivse hoiakuga. Me ei saanud aru mida nad rääkisid ja nad vaatasid meid nagu lolle, et kuidas me midagi aru ei saa ja me lihtsalt ei jaksanud enam arusaamatus keeles seletada. Ja siis nad jahusid meile mingist Harputist ja lisaks oli Harput iga sildi peale kirjutatud teises värvis. Igatahes, panid nad meid lõpuks maja Elazigis ja näitasid restorani kus süüa saab. Sõime valgel laualinas oma kõhud kebabi täis ja saime restost kohaliku regiooni kaardi ka. Kõndisime natuke linnas ringi ja otsustasime, et läheme vaatame selle salapärase Harputi ka siis ära. Sõitsime bussiga siis kohale ja tegemist oli mingi asjaga mäe otsas, vaade oli suurepärane, istusime kohvikus ja jõime teed. Tegelikult seal ilmselt oli ka midagi muud vaadata aga me kas eiviitsinud või ei jaksanud ja ega aega ka väga palju ei olnud. Mõtlesime, et bussi asemel proovime sealt minema hääletada kuna edasi tahtsime minna Hazal Gölü äärde Sivrice külasse, et seal öö veeta kuskil rannas vms. Peale võttis meid siis auto koos kahe noormehega kes ütlesid, et võivad meid Elazigi kesklinna viia. Mõni aeg hiljem peatusime ja ootasime ära teise auto, nende kaks sõpra, et osad saaksid teise autosse minna, et meil oleks mugavam. Aga kuna kõik oli klappis ja oli tore, siis nad pakkusid, et me saame Sivrices ühe nende suvemajas ööbida kuna nad ise pidid nagunii õhtul sinna minema. Nojah, mis seal siis ikka, viisid meid poodi ja siis pidid meile bussi leidma, et saaksime Sivricesse minna ja neid kuskil oodata, kuna nad ise pidid minema kellegi pulma enne. Kuna bussi aga enam ei läinud siis nad viisid meid ise kohale autodega, mis oli neist äärmiselt kena. Seejärel jätsid nad meid sõnaotseses mõttes keset ei midagit, järve äärde. Ütlesid, et tulevad 4-5 tunni pärast meile järele, peale pulma, ja siis läheme sinna majja. Istusime veidi järve ääres ja jõime oma kaasa võetud veini ja lihtsalt nautisime. Kuna aga varsti hakkas pimedaks minema, otsustasime lõkke teha. Ah, seal oli ka üks kalanaine kes meile oksi tõi vahepeal. Ühesõnaga, istusime siis pimedas oma väike lõkke ääres, kui üks hetk ilmusid välja eikusagilt, kottpimedast põõsast kaks tüüpi okstega, panid meile lõkkesse ja läksid teised suunas minema. See hetk me lihtsalt ei saanud mitte midagi aru mis toimub, kust nad tulid, kust nad teadsid, et meiloksi vaja on, kuhu nad edasi läksid... Hiljem tuli üks noormees tagasi ja saime teada, et see kalanaine oli olnud tema ema, siis tundus asi loogilisem. Ühtegi keelt ta küll ei rääkinud aga sõnaraamatu ja oma miniteadmiste abiga siis natuke suhtlesime temaga, ta istus meie juures mitu tundi lõpuks. Pole ime ka, me olime seal kandis kõigile väga huvipakkuvad kuna turiste seal ei käi, mitte kunagi. Siis ta tahtis minuga pilte teha, ja neid vähemalt kümme, kuni ma lõpuks ütlesin, et aitab küll nüüd ja siis ma muidugi pidin need kõik pildid talle telefoni saatma. Kella 12 aeg saabusid meie uued sõbrad tagasi lõpuks. Muidugi nad vahepeal helistasid mitu korda, et kas kõik ikka ok ja kas probleeme pole ja kas meil vaja süüa või juua jne. Edasi me sõitsime sinna suve majja, mis tuli välja, et oli 1 minuti tee kaugusel. Peatusime keset kottpimedat teed ja jälle ma mõtlesin, et kus me nüüd oleme, kuhu me läheme. Aga tegelikult oli põõsaste taga ikka maja ka. Väga ilus veel teine. Suure maasikaaiaga. Veetsime seal siis lõbusalt aega ah ja muidugi käisime veel ujumas jälle järves jne. Nad küll arvasid, et ujumine seal ohtlik jne aga me siiamaani ei saa aru, mis seal ohtlikku on. Järv nagu järv ikka. Natuke veel ka nende sõprade taustast siis. Nad kõik on türklased, kaks tükki vähemalt neist õppivad Istanbulis ja töötavad pangas. Üks elab Mardinis ja neljanda kohta ma vist ei mäleta. Pärit on nad Elazigist. Kusjuures, see kindlasti võib eestlasele imelik tunduda, et põhimõtteliselt koguaeg me suhtleme suvaliste inimestega, sõidame võõrastes autodes ja läheme isegi võõraste inimestega kaasa nende koju. Aga kordagi isegi ei tekkinud mõtet, et midagi võiks valesti olla. Nad olid väga sümpaatsed inimesed ja meil ei tulnud mõttesegi, et äkki me ei peaks minema vms. Ilmselt me oleme igasuguse ohutunnetuse siin kultuuris kaotanud. (Siinkohal tervitused taaskord vanematele, ärge muretsege :) ) Igatahes järgmisel hommikul pidid nad ise lahkuma Istanbuli ja meid viisid nad Sivrice kesklinna, või õigemini keskkülasse. Seal tekkis meie juurde mingisugune Armeenia mees (armeenlased/kurdid selles piirkonnas on haruldused). Pakkus ta siis meile teed ja ütles, et nüüd me läheme kuhugi, kus on väga ilus. Okei, käisime marketis, kust leidsime saia, juustu ja muud hommikusöögi kraami ja järgnesime sellele mehele. Läksime tõesti ilusasse kohta aga ka õige pea avastasime, et oleme hullumajas. Seda ei suuda me ka siiani uskuda ilmselt, et me sattusime hullumajja, sellises kohas. Koht ise oli väga sürrealistlik, territoorium näga välja nagu maha jäetud. Seal oli suur bassein mis oli veest tühi, teed olid rohtu kasvanud jne. Sõime oma hommikusöögi ära ja tahtsime minna vette, veeäärne oli aiaga piiratud aga seal olid väravad mis olid tabalukuga kinni. Üks värav läks sillale, või siis sillajäänusele ja sealt kaudu pääses ka alla randa. Siis nad üritasid hakata seda väravat avama, lõpuks nad peksid selle mingisuure oraga eest ära ja alla me pääsesime. Järjekordne hämmastav moment... Üritasime siis leida kohta kus olla, olime väsinud ja tahtsime lihtsalt kuskil ujuda. Armeenia mehega ühines tema sõber ja lõpuks nad olid väga tüütud, kuigi lmselt oli asi rohkem meis, sest me olime magamata ja väsinud ja ei jaksanud enam arusaamatus keeles suhelda. Tahtsime lihtsalt olla. Lõpuks käisime natuke vees ja otsustasime lahkuda. Kuidas sealt aga minema saada, oli omaette küsimus. Hängisime seal hullumajas siis natuke aega kuni keegi meile kuskilt mingi auto leidis ja viis meid maanteele mis viib Diyarbakiri. Küllalt ruttu saime omale auto, taaskord kahe noormehega. See auto oli väga normaalne, nad olid väga rahulikud ja kõik oli norm. Tee peal muidugi peatusime, et teed juua ja vett hankida ja muidugi, maksta selle eest on ilmvõimatu. See lihtsalt on siinne kultuur. Nendega jõudsime siis ilusti Diyarbakiri ja peaaegu, et kodu ukseni. Pidime vaid viis minutit jalutama. Ja nii meie reis lõppes.
Kokkuvõttes kujunes sellest taaskord äärmiselt huvitav seiklus ja mis parim, me saime kohtuda pesuehtsate Türgi noortega vahelduseks siinsetele kurdidele. Sellises situatsioonis me alati arutame kurdide ja türklaste vahelistest suhetest, mis on meile põnev, kuna muidu meil on arvamus vaid ühest küljest. Suutsime kaotada vaid ühe magamiskoti (mis kuulus Gaziantepi sõpradele) ja mõne riideeseme. Me peame alati midagi kaotama, muidu ei ole asi õige. :) Ei jõua juba ära oodata järgmist nädalavahetust, plaan on hetkel minna koos Gaziantepi sõpradega Mardini mis oleks super, see meie viimane võimalus neid veel näha enne kui nad koju lähevad. Nende projekt nimelt saab läbi septembri keskel.

Meenus veel üks naljakas seik tripist. See leidis aset esimeses rekkas millega siit Elazigi sõitsime. Tee peal jäi rekkajuht seisma ja võttis eesistme (kus Csaba istus) eest haamri ja hakkas midagi seletama. Tundus, et ta ütles, et mine välja, nüüd ma löön teid maha vms. Tal oli see haamer tugevalt rusikas. Tegelikult oli seal maasprügikorv kus see see haamer oli ja ta tahtis, et Csaba selle korvi välja viskaks, et tal oleks rohkem ruumi istuda. :)

Ülidselt me nüüd elame nende nädalavahetuste nimel. Järgmine on viimane kauaks ajaks. Peale seda saabuvad mulle külalised eestist ja siis juba hakkavad noortevahetused alates 17. september niiet oleme korterist eemal kaks nädalat. Nüüd töötame "rõõmsalt" uue projekti kallal laua taga ja proovime ellu jääda. Kuna ma tean, et mu ema ootab väga kirjeldust tripist siis ma pildid lisan õhtu poole, kuna praegu pole aega. :)

Thursday, August 22, 2013

Süürlasi otsimas

Täna hommikul võtsime suuna vanalinna, Diyarbakiri nö ohtlikemadesse (proovisin seda sõna 5 korda kirjutada ja ikka pole kindel) osadesse, et leida üles Süüria immigrandid. Nimelt on meie järgmine projekt Action 1.3 ehk Youth democracy project mille teemaks on immigrandid, eriti spetsialiseerume Süüria immigrantidele, kuna neid on riigis palju ja see arv on kasvamas. Meie eesmärk oli saada nendega kontakti ja saada teada kui kaua nad on olnud Diyarbakiris, kus nad elavad, kuidas nad toime tulevad, kauaks nad plaanivad jääda, millest puudust tunnevad jne. Saime väga palju huvitavat infot. Nad elavad väga kehvades tingimustes, mõnikord nad üürivad elamispinda ja mõnikord elavad kohalike juures aga ka sel juhul maksavad neile selle eest ning mõned okupeerivad tühjalt seisvad majad. Ühte majja õnnestus sisse ka piiluda ja see oli tühi, täiesti tühi. Ühes nurgas olid nende asjad, ehk siis natuke laste riideid ja see oli kõik - ei mingit mööblit ega midagi. Kui nad siia tulevad siis nad ei tea mitte midagi ja paluvad abi kohalikelt inimestelt kes siis aitavad neil leida koha kus olla jne. Neil ei ole näiteks õrna aimugi kas on mingi võimalus saada toetust kohalikult omavalitsuselt või riigilt, nad ei oska kuhugi oma küsimustega pöörduda. Mõned üksikud töötavad kuskil, näiteks üks mees on ettekandja ja teenib 20liiri (8eurot) päevas ja peab sellega üleval 10-liikmelist perekonda. Teine aga on valvur. Naised ja lapsed kerjavad tavaliselt tänavatel. Kohtasime ühte tüdrukut, kes on 15-aastane ja tal oli süles väike haige laps. Tema jättis maha Süüriasse oma abikaasa kes on sõdur. Ja ausalt, sellist kurbust ja lootusetust nagu selle tüdruku silmades ei ole ma varem oma elus näinud. Üldiselt nad räägivad kurdi keelt aga on ka araablasi kellel on eriti raske, sest nad ei räägi siin ühtegi keelt. Lapsed õpivad kiiremini seega mõned neist räägivad ka türgi keelt juba natuke. Lapsed mängivad tänavatel ja sotsialiseeruvad teiste lastega, seega nendel on lihtsam. Täiskasvanutel aga ei ole kontakti kohalike ega ka teiste Süürlastega väidetavalt, see viimane ei pruugi muidugi tõsi olla. Võib-olla nad lihtsalt ei taha öelda, sest paljud on siin illegaalselt ja kardavad, et valitsus saab jälile neile. See on ka üks probleemidest, nimelt ilma passita ja elamisloata ei saa nad siin midagi teha. On ka mõned, kellel on vastav luba olemas ja nemalt saavad ka valitsuselt toetust 300liiri(u.120eurot) kuus toetust, üür on umbes 200liiri sellest ja 100 jääb laste ülalpidamiseks. Puudust tunnevad nad kõigest, eelkõige muidugi rahast aga näiteks ei ole neil ka kingi mida täna jalga panna, ehk siis elementaarseid asju. Mõned neist on siin olnud 5 kuud, mõni 2 aastat ja mõni 10 päeva. Ja nagu te kõik juba tänaseks teate, mis eile Damaskuse piirkonnas toimus, siis tuleb neid siia juurde. http://edition.cnn.com/2013/08/21/world/meast/syria-chemical-weapons-questions/index.html?hpt=hp_c1 artikkel eilse kohta. Eilseks oli Iraaki emigreerunud üle 30000 süürlase. Iraagi kurdistani osa avas nimelt eelmisel neljapäeval oma väravad süüria kurdidele. Igatahes, olukord on jube ja veel jubedam see hetkeseis Süürias. Ahjaa, enamus neist tahavad tagasi minna Süüriasse kui kodusõda on läbi, samas nad aga usuvad, et see võtab kaua aega. Me ei tea veel täpselt mida me nende heaks teha saame aga meil on mõningad ideed. Osad ideed saame teostada projektisiseselt ja osadega saame alustada vabathtlikena juba praegu. Varsti on meil kohtumine ka kohaliku linnapeaga ja kellegagi valitsusest, sest meilonvaja eelkõige neilt informatsiooni. Hea on see, et sellest projektist oleme me kõik väga huvitatud ja me tõesti tahame seda teha. Väga palju andis inspiratsiooni nende inimestega kohtumine ja rääkimine. Eks näis mis sellest kõigest välja tuleb. Kokkuvõttes oli päev mentaalselt raske, sest ei ole lihtne näha seda olukorda pealt aga see on elu ja kui aus olla, siis enam häirib mind eilne keemiarünnak ja selle tagajärjed. Edasi lisan mõned pildid, et saaksite üldist aimu.

Filiz nägu pesemas. :)

Lõunasöök

Lõpuks oli neid meie ümber 30.

Tuesday, August 20, 2013

The Black Sea

!! Pildid on segamini kuna ma lihtsalt ei suuda ega jaksa enam neid järjestada normaalselt. Loodan, et suudate ise aru saada, mis mis on :)

Nii, järgnev tekst on siin tsenseeritud kujul ja püüan teha kiire ülevaate viimasest nädalast, õigemini paarist päevast. Koolitus Rizes kulges üldjoontes kenasti, kuigi tundus alguses veits igav kuna grupp oli ka veits veider minu arust ja samas on ka väga raske suhelda 40 inimesega 4 päeva jooksul ja kõiki tundma õppida, õigemini see polegi võimalik. Viimasel õhtul einestasime musta mere ääres restoranis kus meil oli süüa nii palju, et mu kõht oli umbes poolteist tundi enne pearooga nii täis, et ma ei olnud võimeline liikuma. Restoranis oli hiljem live-muusika ja meie grupp umbes 30 inimesega tantsid keset platsi ja kõik olid õnnelikud, see oli päris tore õhtu. Hiljem jätkasime oma üritust hotellis, konverentsi ruumis ja lõpuks magama saime ikka hommikul vara niiet kõik olid järgmine päev väsinud, aga pean tunnistama, et minu olukord kõige hullem polnudki, täitsa hea oli olla. Edasi sõitsime hullu bussijuhiga Rizesse, et minna bussijaama ja otsuatada mis edasi saab. Alguses tegime küll plaane aga siis loobusime kuna seal oli ka teisi inimesi ilma plaanita ja otsustasime, et vaatame mis saab. Lõpuks oli meil 9-pealine grupp ja otsustasime minna Gruusiasse. Ah muidugi oma kohvrid jätsime bussijaama, sest nendega reisimine oleks mõeldamatu. Mõeldud-tehtud. Hakkasime siis linnast välja suunduma, et kuskil hääletama hakata. Jagunesime kuidagi ära ning edasi meie seiklused olid kuni Sarpini (piirilinn Gruusias) eraldatud. Mina koos läti ja rumeenia poisiga saime siis oma esimese rekka peale. No mõnda aega valdas mind paanika, sest rekkajuht oli väga väsinud ja ma olin kindel, et ta jääb kohe magama, oli näha, et ta võitles unega väga raskelt. Poisid olid aga vanad rahud ise ja lõpuks ma siis sain aru, et see on normaalne sõit ja on olemas palju hullmaid variant. Kulgesime siis 60km/h kuni lõpuks ta meid maha pidi panema. Järgmine auto, mille peale saime oli nagu pisut teisest ooperist. Mingisugused kaks noort kutti ja viimane kiirus mida ma spidomeetril nägin oli 160km/h, edasi ma ei vaadanud igaks juhuks. Vastupidiselt poistele tundsin mina ennast igatahes selles autos turvalisemalt kui magavas rekkas. (Siinkohal tervitused vanematele!). Kolmas oli taaskord rekka aga seekord täiesti 100% normaalne juht, rääkis vene keelt nii et sain aru ka miskit vähemalt. Ja egajõudsimegi piirini ja teisele poole piiri saime kõik peaaegu, et üheaegselt (olime kolmes grupis). Pidama jäimegi piirilinna, seal oli vähemalt RAND!! Mitte küll liivane aga selline väikestest kividest. Seal siis läksime ühte rannabaari, kus ennast kohe mugavalt sisse seadsime ja lahkelt soovitati meil seal ka öö mööda saata.

Baar

Esimese asjana läksime muidugi koheselt ujuma, sest veest olime unistanud kaua ja kasutasime iga sekundit vees olemiseks. Õhtu möödus kenasti, peale selle muidugi, et vihma kallas ja ma magasin ilmselgelt selle koha pal, kus vihm peale sadas. Seal sajab muuseas 360 päeva aastas.. umbes.. :) Ja ega seal riided ära ka ei kuiva, sest õhuniiskus on niivõrd suur. Nalja sai tollel õhtul palju ja mingi hetk kui ma magada üritasin hakkas seal baaris kaklus pihta ja igavene karjumine ja toolide loopimine jne.. Aga no tulles Diyarbakirist, ei ole see meie jaoks midagi hirmsat. Umbes poole tunni pärast sai nali läbi ja sain edasi magada. Järgmisel hommikul otsustasin hiigellainetega ujuma minna, mis ei ole vist mu elu kõige targem otsus olnud aga noh põnev oli vähemalt. Üldiselt ma tunnen ennast vees väga hästi, nii et suurt probleemi ei ole aga lained olid tõesti nii suured, et tee mis tahad, nad lihtsalt matavad su enda alla. Peale kahte minutit otsustasin välja hakata ronima, sest füüsiliselt on väga väsitav nende lainetega võidelda seal ja ega see välja jooksmine oli ka oma ette kunst. Kuna rand koosneb väikestest kividest, siis kõndimine ja jooksmine on küllatki valus seal aga kui kahe laine vahe on paar sekundit siis sa lihtsalt pead läbima umbes 10 meetrit mõne sekundiga. No välja ma sealt sain ja mõnus oli ujuda. Teistel ma sinna igatahes minna ei soovitanud, sest noh, mine sa tea. Aga muidugi see tunne, et ärkad hommikul üles, teed silma lahti ja vaatad vett ja siis lihtsalt tõused püsti ja lähed ujuma.. suurepärane. Umbes kella 11 aega pidime osa inimesi ära saatma, nemad elavad Gaziantepis ja pidid esmaspäeval tööd alustama seega nad pidid lahkuma. Nad jätsid meile magamiskotte ja teki ja riideid ka. Niiet peame neile Gaziantepi külla minema nagunii ja kraami ära viima. Järele jäid siis meie neli tüdrukut ja läti poiss Arturs. Otsustasime minna Batumi, mis vähe suurem linn ja seal ringi vaadata. Oma magamiskotid ja veel muu kraami jätsime ilusti baari. Batumi saime väga toreda noormehega ja sõit kulges ilusti, kohtusime teistega ja siis see sama meie autojuht võttis teised ka autopeale ja viis meid kesklinna. Esimese asjana käisime söömas ja peale seda otsustasime rentida jalgrattad ja sõita ringi mööda linna, et midagi näha ka natuke. Vihma muidugi kallas taaskord nii et selleks ajaks polnud ma juba kaks päeva kuiv olnud. Riided olid märjad, juuksed olid märjad, jalad ligunesid märgades jalanõudes (mul siiamaani jalad paistes ja kõndida eriti ei saa). Vahepeal kaotasime ühe tüdruku enda seast ka ära, kelle siiski kunagi hiljem uuesti kätte saime. Vahepeal kuivasime viie tärni hotelli taga papi peal - see kontrast oli väga hea.. nagu ehtsad kodutud. See päev ma olin kindel, et mina enam rannas ei maga, kuna mul oli külm ja ebamugav ja olin veendunud, et otsin omale mingi hosteli või koha kus kuivas magada. Ah mõtlesime veel vahepeal, et jääme Batumi ja saadame seal öö mööda kuskil motellis vms aga siis Nora tegi geniaalse avastuse, et koos muu kraamiga jättis ta ka kõik oma dokumendid, passi jne baari niiet pidime ikka igaks juhuks tagasi minema. No Arturs siis saatis meid ilusti ära, kuni me auto peale saime. Ta ise läks edasi reisima Gruusiasse ja võib-olla ka kaugemale, Siinkohal loodan, et temaga on kõik korras ja, et ta naudib oma reisi. Tervitused talle. Saime järjekordselt mingite hullumeelsete auto peale kes tegelikult üldse ei kavatsenudki Sarpi minna aga niisama mõtlesid, et viiks ära meid. Üks meestest avastas ka, et tal Eestis sõber Jaanus ja siis kohe helistas Jaanusele ja siis Vilja pidi temaga telefonis rääkima. No kohale me taaskord jõudsime ja ma siis hakkasin majutust otsima Lõpuks meil oli variant, et üks noormees pakkus, et ta saab meid autoga keskusesse viia, et seal palju motelle. Osad meist aga tahtsid randa jääda ja siis lõpuks ma andsin ka alla, et oleme siis parem juba kõik koos ja olin nõus randa jääma. Vahepeal muidugi juba pakuti kellegi maja meile jne aga otsustasime oma tuttava baari kasuks. Muuseas, kui Batumis tundus vahepeal olukord juba lootusetu ja kuidagi nii ebamugav ja märg ja paha oli olla siis nii kui jõudsime uuesti Sarpi ja autost välja sain, tundsin ennast kuidagi koduselt ja hästi ja igasugune muretsemine millegi pärast kadus ära. Rand ja baar oli meile juba kuidagi nii armsaks saanud, et kui sinna läksin tundsin ennast täitsa hästi. Algul arvasin, et kuna meid täna vähem jne siis kindlasti baaris rohkem ruumi jne aga ei, ma eksisin, seal oli mitukümmend inimest erinevatest riikidest, igasugused seljakotireisijad ja muidu rändajad ja muidugi ka kohalikud. Isegi DJ oli ja muusika oli põhjas nagu ikka. Nii me siis sättisime ennast sisse ja nautisime. Öösel ma jõudsin veel viimast korda ujumas ka käia muuseas, kahjuks hommikul enam ei saanudki vees käia. Igatahes, seal me siis rääkisime ka igasuguste erinevate inimestega ja taaskord oli väga tore. Järgmisel hommikul pidin kell 8 luugi lahti tegema, sest millegi pärast osad arvasid, et meie reis tagasi Rizesse võtab pool päeva. Lõpuks siis saime sealt riigist tulema ja kohe peal piiri saime ilusti toreda rekka peale ka. Vahepeal ta tegi peatuse ja siis me käisime suppi söömas. Muidugi maksma me ei pidanud midagi. See oli väga armas temast. Rizesse jõudsime päris vara nii et meil oli paar tundi aega ja meie kollegid tulid ka Rizesse, sest neil oli samas kohas koolitus peale meid. Jõudsime veel süüa jne ja mingi kella 3 paiku saime bussi peale ka. Ja ees ootas 15 tundi bussis... Sõit oli pikk ja väsitav ja absoluutselt mitte põnev. Vahepeal avastasin, et akna taga on täielik tühermaa ja me isegi ei sõida tee peal vaid kuskil kuumaastikul ja ma ei kujuta ette mis juhtuks näiteks kui buss sellise koha peal katki läheks. 7 aeg hommikul jõudsime koju ja vajusin ka koheselt magama, kell 1 ärkasin aga tunnen ennast ikka kurnatult. Keha valutab ja jalad on paitses jne aga see ole normaalne. Kokkuvõtvalt oli see väike reis väga väga lahe ja me juba ootame, et saaks uuesti kuhugi seiklema minna. Me väga väga nautisime ja ei tahtnud üldse tagasi tulla, oleksime tahtnud veel kuhugi minna aga eks vast jõuab. Kindlasti unustasin ma mõned asjad siia kirjutada ja ega kõiki detaile ma ei hakka ka kirja panema, jutt veniks üüratult pikaks ja mu vanemad keelaksid mul välismaal olemise edaspidi ära ilmselt (tervitused taas :) ).Järgmiste seiklusteni!