Voluntarism For You(th) - RMCSSZ sai läbi

Üks imeline nädal Rumeenias, väikeses külas nimega Arkos mis asub linna nimega St. George külje all on saanud liiga kiiresti läbi. Kui esimesel päeval poole peal kohale jõudsime, ja pidime esimese minutiga osalema tegevustest olime ilmselt päris hirmunud. Paari päevaga suutsin aga nendes inimestes endale sõbrad leida ja iga päevaga oli meil üha põnevam ja toredam koos viibida. Meil oli iga päev hunnikutes erinevaid tegevusi ja seda kirjeldama ma võikski jääda, niisiis ma püüan seda parem piltidega siin kohal väljendada. Võib öelda, et viimati ma magasin esimesel ööl, kui seal olin. Tänane öö jäi vahele, sest eile oli lahkumispidu ja pidime kell 4 hommikul nagunii valmis olema niiet polnud erilist mõtet minna magama millele lisaks eile sain und vast alla kahe tunni ja enne seda oli olukord umbes sama. Seega ma arvan, et mu keha ja vaim on väga õnnelikud kui nad nüüd natuke puhkust saavad. Ja kui keegi veel küsib, miks me ei maga, siis vastus on üsna lihtne. Kui sa saad nende inimestega veeta koos vaid ühe nädala, siis ei jää lihtsalt muud üle, kui näpistada une ajast. Igatahes, ma arvan, et ma ei hakka mingit detailset nädala kirjeldust siin tegema. Olen niigi kella 4 saati reisinud. Fakt on see, et õppisin sellel nädalal palju, seda just erinevate inimeste kohta, loodetavasti sain ka mingit inspiratsiooni mille üle mõelda, kuna aeg läheb hirmus kiiresti ja ma juba tunnen kerget survet, et vaja mingit plaani edasiseks. See selleks.
Rumeenia kohta üldiselt ma suurt midagi öelda ei oska kuna olin vaid nädalasel projektil ja ei näinud just väga suurt osa Rumeeniast, küll aga tean seda, et näiteks nende traditsionaalne toit on minu jaoks pisut hirmus. Pekk, pekk, pekk, pekk lihaga, liha pekiga, liha lihaga, ja mingi muu löga.. Ootan juba värske toidu söömist väga aga see pole üldse mitte kõikse suurem mure.
Mul oli väga raske tulla tagasi "koju", eile oli äärmiselt kurb ja emotsionaalne päev, sest esiteks see fantastiline nädal toredate inimestega pidi läbi saama, nagu iga hea asi ükskord. Aga teisest küljest ei olnud mul tunnet, et ma "koju" lähen. Enne oli Diyarbakir mu ajutine kodu aga nüüd ma tundsin kuidagi imelikult ennast siia tundes, nagu midagi oleks väga valesti. Mõtlesin, et ei tahaks üldse siia tulla, et tahaks kuhugi mujale minna aga eks see on normaalne. Iga EVS koosneb madal- ja kõrghetkedest, ilma eranditeta ja minu jaoks praegu jälle siia adapteerumine on kuidagi vale aga hea asi on see, et juba esmaspäeval, või teisipäeval sõidame kõik koos Rizesse oma on-arrival trainingule ja meil saab kindlasti lõbus olema. Sest teised olid ju selle nädala reisimas siin riigis ja meie mujal ja nüüd me siis peame taasühinema. :) Aga jah, ütleme nii, et enam ma ei tunne, et mul kuskil kodu oleks. Eks ta vast jah ole ikka seal, kus on perekond aga nagu seda kindlat kohta pole kus oleks oma voodi ja see on küllaltki ebameeldiv aga küll see ka üle läheb. Igatahes, ma püüan siis pilte lisada nüüd.