!! Pildid on segamini kuna ma lihtsalt ei suuda ega jaksa enam neid järjestada normaalselt. Loodan, et suudate ise aru saada, mis mis on :)
Nii, järgnev tekst on siin tsenseeritud kujul ja püüan teha kiire ülevaate viimasest nädalast, õigemini paarist päevast. Koolitus Rizes kulges üldjoontes kenasti, kuigi tundus alguses veits igav kuna grupp oli ka veits veider minu arust ja samas on ka väga raske suhelda 40 inimesega 4 päeva jooksul ja kõiki tundma õppida, õigemini see polegi võimalik. Viimasel õhtul einestasime musta mere ääres restoranis kus meil oli süüa nii palju, et mu kõht oli umbes poolteist tundi enne pearooga nii täis, et ma ei olnud võimeline liikuma. Restoranis oli hiljem live-muusika ja meie grupp umbes 30 inimesega tantsid keset platsi ja kõik olid õnnelikud, see oli päris tore õhtu. Hiljem jätkasime oma üritust hotellis, konverentsi ruumis ja lõpuks magama saime ikka hommikul vara niiet kõik olid järgmine päev väsinud, aga pean tunnistama, et minu olukord kõige hullem polnudki, täitsa hea oli olla. Edasi sõitsime hullu bussijuhiga Rizesse, et minna bussijaama ja otsuatada mis edasi saab. Alguses tegime küll plaane aga siis loobusime kuna seal oli ka teisi inimesi ilma plaanita ja otsustasime, et vaatame mis saab. Lõpuks oli meil 9-pealine grupp ja otsustasime minna Gruusiasse. Ah muidugi oma kohvrid jätsime bussijaama, sest nendega reisimine oleks mõeldamatu. Mõeldud-tehtud. Hakkasime siis linnast välja suunduma, et kuskil hääletama hakata. Jagunesime kuidagi ära ning edasi meie seiklused olid kuni Sarpini (piirilinn Gruusias) eraldatud. Mina koos läti ja rumeenia poisiga saime siis oma esimese rekka peale. No mõnda aega valdas mind paanika, sest rekkajuht oli väga väsinud ja ma olin kindel, et ta jääb kohe magama, oli näha, et ta võitles unega väga raskelt. Poisid olid aga vanad rahud ise ja lõpuks ma siis sain aru, et see on normaalne sõit ja on olemas palju hullmaid variant. Kulgesime siis 60km/h kuni lõpuks ta meid maha pidi panema. Järgmine auto, mille peale saime oli nagu pisut teisest ooperist. Mingisugused kaks noort kutti ja viimane kiirus mida ma spidomeetril nägin oli 160km/h, edasi ma ei vaadanud igaks juhuks. Vastupidiselt poistele tundsin mina ennast igatahes selles autos turvalisemalt kui magavas rekkas. (Siinkohal tervitused vanematele!). Kolmas oli taaskord rekka aga seekord täiesti 100% normaalne juht, rääkis vene keelt nii et sain aru ka miskit vähemalt. Ja egajõudsimegi piirini ja teisele poole piiri saime kõik peaaegu, et üheaegselt (olime kolmes grupis). Pidama jäimegi piirilinna, seal oli vähemalt RAND!! Mitte küll liivane aga selline väikestest kividest. Seal siis läksime ühte rannabaari, kus ennast kohe mugavalt sisse seadsime ja lahkelt soovitati meil seal ka öö mööda saata.
 |
| Baar |
Esimese asjana läksime muidugi koheselt ujuma, sest veest olime unistanud kaua ja kasutasime iga sekundit vees olemiseks. Õhtu möödus kenasti, peale selle muidugi, et vihma kallas ja ma magasin ilmselgelt selle koha pal, kus vihm peale sadas. Seal sajab muuseas 360 päeva aastas.. umbes.. :) Ja ega seal riided ära ka ei kuiva, sest õhuniiskus on niivõrd suur. Nalja sai tollel õhtul palju ja mingi hetk kui ma magada üritasin hakkas seal baaris kaklus pihta ja igavene karjumine ja toolide loopimine jne.. Aga no tulles Diyarbakirist, ei ole see meie jaoks midagi hirmsat. Umbes poole tunni pärast sai nali läbi ja sain edasi magada. Järgmisel hommikul otsustasin hiigellainetega ujuma minna, mis ei ole vist mu elu kõige targem otsus olnud aga noh põnev oli vähemalt. Üldiselt ma tunnen ennast vees väga hästi, nii et suurt probleemi ei ole aga lained olid tõesti nii suured, et tee mis tahad, nad lihtsalt matavad su enda alla. Peale kahte minutit otsustasin välja hakata ronima, sest füüsiliselt on väga väsitav nende lainetega võidelda seal ja ega see välja jooksmine oli ka oma ette kunst. Kuna rand koosneb väikestest kividest, siis kõndimine ja jooksmine on küllatki valus seal aga kui kahe laine vahe on paar sekundit siis sa lihtsalt pead läbima umbes 10 meetrit mõne sekundiga. No välja ma sealt sain ja mõnus oli ujuda. Teistel ma sinna igatahes minna ei soovitanud, sest noh, mine sa tea. Aga muidugi see tunne, et ärkad hommikul üles, teed silma lahti ja vaatad vett ja siis lihtsalt tõused püsti ja lähed ujuma.. suurepärane. Umbes kella 11 aega pidime osa inimesi ära saatma, nemad elavad Gaziantepis ja pidid esmaspäeval tööd alustama seega nad pidid lahkuma. Nad jätsid meile magamiskotte ja teki ja riideid ka. Niiet peame neile Gaziantepi külla minema nagunii ja kraami ära viima. Järele jäid siis meie neli tüdrukut ja läti poiss Arturs. Otsustasime minna Batumi, mis vähe suurem linn ja seal ringi vaadata. Oma magamiskotid ja veel muu kraami jätsime ilusti baari. Batumi saime väga toreda noormehega ja sõit kulges ilusti, kohtusime teistega ja siis see sama meie autojuht võttis teised ka autopeale ja viis meid kesklinna. Esimese asjana käisime söömas ja peale seda otsustasime rentida jalgrattad ja sõita ringi mööda linna, et midagi näha ka natuke. Vihma muidugi kallas taaskord nii et selleks ajaks polnud ma juba kaks päeva kuiv olnud. Riided olid märjad, juuksed olid märjad, jalad ligunesid märgades jalanõudes (mul siiamaani jalad paistes ja kõndida eriti ei saa). Vahepeal kaotasime ühe tüdruku enda seast ka ära, kelle siiski kunagi hiljem uuesti kätte saime. Vahepeal kuivasime viie tärni hotelli taga papi peal - see kontrast oli väga hea.. nagu ehtsad kodutud. See päev ma olin kindel, et mina enam rannas ei maga, kuna mul oli külm ja ebamugav ja olin veendunud, et otsin omale mingi hosteli või koha kus kuivas magada. Ah mõtlesime veel vahepeal, et jääme Batumi ja saadame seal öö mööda kuskil motellis vms aga siis Nora tegi geniaalse avastuse, et koos muu kraamiga jättis ta ka kõik oma dokumendid, passi jne baari niiet pidime ikka igaks juhuks tagasi minema. No Arturs siis saatis meid ilusti ära, kuni me auto peale saime. Ta ise läks edasi reisima Gruusiasse ja võib-olla ka kaugemale, Siinkohal loodan, et temaga on kõik korras ja, et ta naudib oma reisi. Tervitused talle. Saime järjekordselt mingite hullumeelsete auto peale kes tegelikult üldse ei kavatsenudki Sarpi minna aga niisama mõtlesid, et viiks ära meid. Üks meestest avastas ka, et tal Eestis sõber Jaanus ja siis kohe helistas Jaanusele ja siis Vilja pidi temaga telefonis rääkima. No kohale me taaskord jõudsime ja ma siis hakkasin majutust otsima Lõpuks meil oli variant, et üks noormees pakkus, et ta saab meid autoga keskusesse viia, et seal palju motelle. Osad meist aga tahtsid randa jääda ja siis lõpuks ma andsin ka alla, et oleme siis parem juba kõik koos ja olin nõus randa jääma. Vahepeal muidugi juba pakuti kellegi maja meile jne aga otsustasime oma tuttava baari kasuks. Muuseas, kui Batumis tundus vahepeal olukord juba lootusetu ja kuidagi nii ebamugav ja märg ja paha oli olla siis nii kui jõudsime uuesti Sarpi ja autost välja sain, tundsin ennast kuidagi koduselt ja hästi ja igasugune muretsemine millegi pärast kadus ära. Rand ja baar oli meile juba kuidagi nii armsaks saanud, et kui sinna läksin tundsin ennast täitsa hästi. Algul arvasin, et kuna meid täna vähem jne siis kindlasti baaris rohkem ruumi jne aga ei, ma eksisin, seal oli mitukümmend inimest erinevatest riikidest, igasugused seljakotireisijad ja muidu rändajad ja muidugi ka kohalikud. Isegi DJ oli ja muusika oli põhjas nagu ikka. Nii me siis sättisime ennast sisse ja nautisime. Öösel ma jõudsin veel viimast korda ujumas ka käia muuseas, kahjuks hommikul enam ei saanudki vees käia. Igatahes, seal me siis rääkisime ka igasuguste erinevate inimestega ja taaskord oli väga tore. Järgmisel hommikul pidin kell 8 luugi lahti tegema, sest millegi pärast osad arvasid, et meie reis tagasi Rizesse võtab pool päeva. Lõpuks siis saime sealt riigist tulema ja kohe peal piiri saime ilusti toreda rekka peale ka. Vahepeal ta tegi peatuse ja siis me käisime suppi söömas. Muidugi maksma me ei pidanud midagi. See oli väga armas temast. Rizesse jõudsime päris vara nii et meil oli paar tundi aega ja meie kollegid tulid ka Rizesse, sest neil oli samas kohas koolitus peale meid. Jõudsime veel süüa jne ja mingi kella 3 paiku saime bussi peale ka. Ja ees ootas 15 tundi bussis... Sõit oli pikk ja väsitav ja absoluutselt mitte põnev. Vahepeal avastasin, et akna taga on täielik tühermaa ja me isegi ei sõida tee peal vaid kuskil kuumaastikul ja ma ei kujuta ette mis juhtuks näiteks kui buss sellise koha peal katki läheks. 7 aeg hommikul jõudsime koju ja vajusin ka koheselt magama, kell 1 ärkasin aga tunnen ennast ikka kurnatult. Keha valutab ja jalad on paitses jne aga see ole normaalne. Kokkuvõtvalt oli see väike reis väga väga lahe ja me juba ootame, et saaks uuesti kuhugi seiklema minna. Me väga väga nautisime ja ei tahtnud üldse tagasi tulla, oleksime tahtnud veel kuhugi minna aga eks vast jõuab. Kindlasti unustasin ma mõned asjad siia kirjutada ja ega kõiki detaile ma ei hakka ka kirja panema, jutt veniks üüratult pikaks ja mu vanemad keelaksid mul välismaal olemise edaspidi ära ilmselt (tervitused taas :) ).Järgmiste seiklusteni!
 |
| Algus |
 |
| Suur õhtusöök |
 |
| Batumi |
 |
| Hommikune vaade |
 |
| Batumi |
 |
| Rattad |
 |
| Kodutud viie tärni hotelli najal |
 |
| Veel kuulsat õhtusööki |
 |
| Hotell Rizes |
 |
| Hotell |
 |
| Hotell |
 |
| Hotell |
 |
| Magav rekkajuht |
 |
| GEORGIA!! |
 |
| Õhtusöök :) |
 |
| Selle nurga pealt meie Gruusia reis algas ja lõppes ta täpselt sama koha peal. |
Esimese asjana läksime muidugi koheselt ujuma, sest veest olime unistanud kaua ja kasutasime iga sekundit vees olemiseks. Õhtu möödus kenasti, peale selle muidugi, et vihma kallas ja ma magasin ilmselgelt selle koha pal, kus vihm peale sadas. Seal sajab muuseas 360 päeva aastas.. umbes.. :) Ja ega seal riided ära ka ei kuiva, sest õhuniiskus on niivõrd suur. Nalja sai tollel õhtul palju ja mingi hetk kui ma magada üritasin hakkas seal baaris kaklus pihta ja igavene karjumine ja toolide loopimine jne.. Aga no tulles Diyarbakirist, ei ole see meie jaoks midagi hirmsat. Umbes poole tunni pärast sai nali läbi ja sain edasi magada. Järgmisel hommikul otsustasin hiigellainetega ujuma minna, mis ei ole vist mu elu kõige targem otsus olnud aga noh põnev oli vähemalt. Üldiselt ma tunnen ennast vees väga hästi, nii et suurt probleemi ei ole aga lained olid tõesti nii suured, et tee mis tahad, nad lihtsalt matavad su enda alla. Peale kahte minutit otsustasin välja hakata ronima, sest füüsiliselt on väga väsitav nende lainetega võidelda seal ja ega see välja jooksmine oli ka oma ette kunst. Kuna rand koosneb väikestest kividest, siis kõndimine ja jooksmine on küllatki valus seal aga kui kahe laine vahe on paar sekundit siis sa lihtsalt pead läbima umbes 10 meetrit mõne sekundiga. No välja ma sealt sain ja mõnus oli ujuda. Teistel ma sinna igatahes minna ei soovitanud, sest noh, mine sa tea. Aga muidugi see tunne, et ärkad hommikul üles, teed silma lahti ja vaatad vett ja siis lihtsalt tõused püsti ja lähed ujuma.. suurepärane. Umbes kella 11 aega pidime osa inimesi ära saatma, nemad elavad Gaziantepis ja pidid esmaspäeval tööd alustama seega nad pidid lahkuma. Nad jätsid meile magamiskotte ja teki ja riideid ka. Niiet peame neile Gaziantepi külla minema nagunii ja kraami ära viima. Järele jäid siis meie neli tüdrukut ja läti poiss Arturs. Otsustasime minna Batumi, mis vähe suurem linn ja seal ringi vaadata. Oma magamiskotid ja veel muu kraami jätsime ilusti baari. Batumi saime väga toreda noormehega ja sõit kulges ilusti, kohtusime teistega ja siis see sama meie autojuht võttis teised ka autopeale ja viis meid kesklinna. Esimese asjana käisime söömas ja peale seda otsustasime rentida jalgrattad ja sõita ringi mööda linna, et midagi näha ka natuke. Vihma muidugi kallas taaskord nii et selleks ajaks polnud ma juba kaks päeva kuiv olnud. Riided olid märjad, juuksed olid märjad, jalad ligunesid märgades jalanõudes (mul siiamaani jalad paistes ja kõndida eriti ei saa). Vahepeal kaotasime ühe tüdruku enda seast ka ära, kelle siiski kunagi hiljem uuesti kätte saime. Vahepeal kuivasime viie tärni hotelli taga papi peal - see kontrast oli väga hea.. nagu ehtsad kodutud. See päev ma olin kindel, et mina enam rannas ei maga, kuna mul oli külm ja ebamugav ja olin veendunud, et otsin omale mingi hosteli või koha kus kuivas magada. Ah mõtlesime veel vahepeal, et jääme Batumi ja saadame seal öö mööda kuskil motellis vms aga siis Nora tegi geniaalse avastuse, et koos muu kraamiga jättis ta ka kõik oma dokumendid, passi jne baari niiet pidime ikka igaks juhuks tagasi minema. No Arturs siis saatis meid ilusti ära, kuni me auto peale saime. Ta ise läks edasi reisima Gruusiasse ja võib-olla ka kaugemale, Siinkohal loodan, et temaga on kõik korras ja, et ta naudib oma reisi. Tervitused talle. Saime järjekordselt mingite hullumeelsete auto peale kes tegelikult üldse ei kavatsenudki Sarpi minna aga niisama mõtlesid, et viiks ära meid. Üks meestest avastas ka, et tal Eestis sõber Jaanus ja siis kohe helistas Jaanusele ja siis Vilja pidi temaga telefonis rääkima. No kohale me taaskord jõudsime ja ma siis hakkasin majutust otsima Lõpuks meil oli variant, et üks noormees pakkus, et ta saab meid autoga keskusesse viia, et seal palju motelle. Osad meist aga tahtsid randa jääda ja siis lõpuks ma andsin ka alla, et oleme siis parem juba kõik koos ja olin nõus randa jääma. Vahepeal muidugi juba pakuti kellegi maja meile jne aga otsustasime oma tuttava baari kasuks. Muuseas, kui Batumis tundus vahepeal olukord juba lootusetu ja kuidagi nii ebamugav ja märg ja paha oli olla siis nii kui jõudsime uuesti Sarpi ja autost välja sain, tundsin ennast kuidagi koduselt ja hästi ja igasugune muretsemine millegi pärast kadus ära. Rand ja baar oli meile juba kuidagi nii armsaks saanud, et kui sinna läksin tundsin ennast täitsa hästi. Algul arvasin, et kuna meid täna vähem jne siis kindlasti baaris rohkem ruumi jne aga ei, ma eksisin, seal oli mitukümmend inimest erinevatest riikidest, igasugused seljakotireisijad ja muidu rändajad ja muidugi ka kohalikud. Isegi DJ oli ja muusika oli põhjas nagu ikka. Nii me siis sättisime ennast sisse ja nautisime. Öösel ma jõudsin veel viimast korda ujumas ka käia muuseas, kahjuks hommikul enam ei saanudki vees käia. Igatahes, seal me siis rääkisime ka igasuguste erinevate inimestega ja taaskord oli väga tore. Järgmisel hommikul pidin kell 8 luugi lahti tegema, sest millegi pärast osad arvasid, et meie reis tagasi Rizesse võtab pool päeva. Lõpuks siis saime sealt riigist tulema ja kohe peal piiri saime ilusti toreda rekka peale ka. Vahepeal ta tegi peatuse ja siis me käisime suppi söömas. Muidugi maksma me ei pidanud midagi. See oli väga armas temast. Rizesse jõudsime päris vara nii et meil oli paar tundi aega ja meie kollegid tulid ka Rizesse, sest neil oli samas kohas koolitus peale meid. Jõudsime veel süüa jne ja mingi kella 3 paiku saime bussi peale ka. Ja ees ootas 15 tundi bussis... Sõit oli pikk ja väsitav ja absoluutselt mitte põnev. Vahepeal avastasin, et akna taga on täielik tühermaa ja me isegi ei sõida tee peal vaid kuskil kuumaastikul ja ma ei kujuta ette mis juhtuks näiteks kui buss sellise koha peal katki läheks. 7 aeg hommikul jõudsime koju ja vajusin ka koheselt magama, kell 1 ärkasin aga tunnen ennast ikka kurnatult. Keha valutab ja jalad on paitses jne aga see ole normaalne. Kokkuvõtvalt oli see väike reis väga väga lahe ja me juba ootame, et saaks uuesti kuhugi seiklema minna. Me väga väga nautisime ja ei tahtnud üldse tagasi tulla, oleksime tahtnud veel kuhugi minna aga eks vast jõuab. Kindlasti unustasin ma mõned asjad siia kirjutada ja ega kõiki detaile ma ei hakka ka kirja panema, jutt veniks üüratult pikaks ja mu vanemad keelaksid mul välismaal olemise edaspidi ära ilmselt (tervitused taas :) ).Järgmiste seiklusteni!
No comments:
Post a Comment