Kuna olime otsustanud, et vaba aega enam siin ei veeda ja kasutame seda reisimiseks siis otsustasimegi laupäeval võtta suuna Elazig linna ja Hazar Gölü äärde (suur ilus järv). Meie, ehk siis mina, Nora, Vilja ja Csaba. Alustasime Migros käiguga, et varuda vett tee peale ja seejärel leidsime mingi bussi mis viis meid linnast välja, et hakata hääletama. Nagu ikka, läks ka seekord kiirelt ja varsti juba olimegi rekka peal. Rekkajuht oli igati norm ja nagu juba tavaks saanud, käisime ka seekord teed joomas tee peal ja nagu alati siis maksta selle eest pole meil võimalik, ükskõik palju sa ka ei taha, ei luba nad sul maksta. Edasi saime temaga Elazigi ja Malatya ristini kus ta meid maha pani. Edasi saime kahe türklasega kes olid äärmiselt agressiivse hoiakuga. Me ei saanud aru mida nad rääkisid ja nad vaatasid meid nagu lolle, et kuidas me midagi aru ei saa ja me lihtsalt ei jaksanud enam arusaamatus keeles seletada. Ja siis nad jahusid meile mingist Harputist ja lisaks oli Harput iga sildi peale kirjutatud teises värvis. Igatahes, panid nad meid lõpuks maja Elazigis ja näitasid restorani kus süüa saab. Sõime valgel laualinas oma kõhud kebabi täis ja saime restost kohaliku regiooni kaardi ka. Kõndisime natuke linnas ringi ja otsustasime, et läheme vaatame selle salapärase Harputi ka siis ära. Sõitsime bussiga siis kohale ja tegemist oli mingi asjaga mäe otsas, vaade oli suurepärane, istusime kohvikus ja jõime teed. Tegelikult seal ilmselt oli ka midagi muud vaadata aga me kas eiviitsinud või ei jaksanud ja ega aega ka väga palju ei olnud. Mõtlesime, et bussi asemel proovime sealt minema hääletada kuna edasi tahtsime minna Hazal Gölü äärde Sivrice külasse, et seal öö veeta kuskil rannas vms. Peale võttis meid siis auto koos kahe noormehega kes ütlesid, et võivad meid Elazigi kesklinna viia. Mõni aeg hiljem peatusime ja ootasime ära teise auto, nende kaks sõpra, et osad saaksid teise autosse minna, et meil oleks mugavam. Aga kuna kõik oli klappis ja oli tore, siis nad pakkusid, et me saame Sivrices ühe nende suvemajas ööbida kuna nad ise pidid nagunii õhtul sinna minema. Nojah, mis seal siis ikka, viisid meid poodi ja siis pidid meile bussi leidma, et saaksime Sivricesse minna ja neid kuskil oodata, kuna nad ise pidid minema kellegi pulma enne. Kuna bussi aga enam ei läinud siis nad viisid meid ise kohale autodega, mis oli neist äärmiselt kena. Seejärel jätsid nad meid sõnaotseses mõttes keset ei midagit, järve äärde. Ütlesid, et tulevad 4-5 tunni pärast meile järele, peale pulma, ja siis läheme sinna majja. Istusime veidi järve ääres ja jõime oma kaasa võetud veini ja lihtsalt nautisime. Kuna aga varsti hakkas pimedaks minema, otsustasime lõkke teha. Ah, seal oli ka üks kalanaine kes meile oksi tõi vahepeal. Ühesõnaga, istusime siis pimedas oma väike lõkke ääres, kui üks hetk ilmusid välja eikusagilt, kottpimedast põõsast kaks tüüpi okstega, panid meile lõkkesse ja läksid teised suunas minema. See hetk me lihtsalt ei saanud mitte midagi aru mis toimub, kust nad tulid, kust nad teadsid, et meiloksi vaja on, kuhu nad edasi läksid... Hiljem tuli üks noormees tagasi ja saime teada, et see kalanaine oli olnud tema ema, siis tundus asi loogilisem. Ühtegi keelt ta küll ei rääkinud aga sõnaraamatu ja oma miniteadmiste abiga siis natuke suhtlesime temaga, ta istus meie juures mitu tundi lõpuks. Pole ime ka, me olime seal kandis kõigile väga huvipakkuvad kuna turiste seal ei käi, mitte kunagi. Siis ta tahtis minuga pilte teha, ja neid vähemalt kümme, kuni ma lõpuks ütlesin, et aitab küll nüüd ja siis ma muidugi pidin need kõik pildid talle telefoni saatma. Kella 12 aeg saabusid meie uued sõbrad tagasi lõpuks. Muidugi nad vahepeal helistasid mitu korda, et kas kõik ikka ok ja kas probleeme pole ja kas meil vaja süüa või juua jne. Edasi me sõitsime sinna suve majja, mis tuli välja, et oli 1 minuti tee kaugusel. Peatusime keset kottpimedat teed ja jälle ma mõtlesin, et kus me nüüd oleme, kuhu me läheme. Aga tegelikult oli põõsaste taga ikka maja ka. Väga ilus veel teine. Suure maasikaaiaga. Veetsime seal siis lõbusalt aega ah ja muidugi käisime veel ujumas jälle järves jne. Nad küll arvasid, et ujumine seal ohtlik jne aga me siiamaani ei saa aru, mis seal ohtlikku on. Järv nagu järv ikka. Natuke veel ka nende sõprade taustast siis. Nad kõik on türklased, kaks tükki vähemalt neist õppivad Istanbulis ja töötavad pangas. Üks elab Mardinis ja neljanda kohta ma vist ei mäleta. Pärit on nad Elazigist. Kusjuures, see kindlasti võib eestlasele imelik tunduda, et põhimõtteliselt koguaeg me suhtleme suvaliste inimestega, sõidame võõrastes autodes ja läheme isegi võõraste inimestega kaasa nende koju. Aga kordagi isegi ei tekkinud mõtet, et midagi võiks valesti olla. Nad olid väga sümpaatsed inimesed ja meil ei tulnud mõttesegi, et äkki me ei peaks minema vms. Ilmselt me oleme igasuguse ohutunnetuse siin kultuuris kaotanud. (Siinkohal tervitused taaskord vanematele, ärge muretsege :) ) Igatahes järgmisel hommikul pidid nad ise lahkuma Istanbuli ja meid viisid nad Sivrice kesklinna, või õigemini keskkülasse. Seal tekkis meie juurde mingisugune Armeenia mees (armeenlased/kurdid selles piirkonnas on haruldused). Pakkus ta siis meile teed ja ütles, et nüüd me läheme kuhugi, kus on väga ilus. Okei, käisime marketis, kust leidsime saia, juustu ja muud hommikusöögi kraami ja järgnesime sellele mehele. Läksime tõesti ilusasse kohta aga ka õige pea avastasime, et oleme hullumajas. Seda ei suuda me ka siiani uskuda ilmselt, et me sattusime hullumajja, sellises kohas. Koht ise oli väga sürrealistlik, territoorium näga välja nagu maha jäetud. Seal oli suur bassein mis oli veest tühi, teed olid rohtu kasvanud jne. Sõime oma hommikusöögi ära ja tahtsime minna vette, veeäärne oli aiaga piiratud aga seal olid väravad mis olid tabalukuga kinni. Üks värav läks sillale, või siis sillajäänusele ja sealt kaudu pääses ka alla randa. Siis nad üritasid hakata seda väravat avama, lõpuks nad peksid selle mingisuure oraga eest ära ja alla me pääsesime. Järjekordne hämmastav moment... Üritasime siis leida kohta kus olla, olime väsinud ja tahtsime lihtsalt kuskil ujuda. Armeenia mehega ühines tema sõber ja lõpuks nad olid väga tüütud, kuigi lmselt oli asi rohkem meis, sest me olime magamata ja väsinud ja ei jaksanud enam arusaamatus keeles suhelda. Tahtsime lihtsalt olla. Lõpuks käisime natuke vees ja otsustasime lahkuda. Kuidas sealt aga minema saada, oli omaette küsimus. Hängisime seal hullumajas siis natuke aega kuni keegi meile kuskilt mingi auto leidis ja viis meid maanteele mis viib Diyarbakiri. Küllalt ruttu saime omale auto, taaskord kahe noormehega. See auto oli väga normaalne, nad olid väga rahulikud ja kõik oli norm. Tee peal muidugi peatusime, et teed juua ja vett hankida ja muidugi, maksta selle eest on ilmvõimatu. See lihtsalt on siinne kultuur. Nendega jõudsime siis ilusti Diyarbakiri ja peaaegu, et kodu ukseni. Pidime vaid viis minutit jalutama. Ja nii meie reis lõppes.
Kokkuvõttes kujunes sellest taaskord äärmiselt huvitav seiklus ja mis parim, me saime kohtuda pesuehtsate Türgi noortega vahelduseks siinsetele kurdidele. Sellises situatsioonis me alati arutame kurdide ja türklaste vahelistest suhetest, mis on meile põnev, kuna muidu meil on arvamus vaid ühest küljest. Suutsime kaotada vaid ühe magamiskoti (mis kuulus Gaziantepi sõpradele) ja mõne riideeseme. Me peame alati midagi kaotama, muidu ei ole asi õige. :) Ei jõua juba ära oodata järgmist nädalavahetust, plaan on hetkel minna koos Gaziantepi sõpradega Mardini mis oleks super, see meie viimane võimalus neid veel näha enne kui nad koju lähevad. Nende projekt nimelt saab läbi septembri keskel.
Meenus veel üks naljakas seik tripist. See leidis aset esimeses rekkas millega siit Elazigi sõitsime. Tee peal jäi rekkajuht seisma ja võttis eesistme (kus Csaba istus) eest haamri ja hakkas midagi seletama. Tundus, et ta ütles, et mine välja, nüüd ma löön teid maha vms. Tal oli see haamer tugevalt rusikas. Tegelikult oli seal maasprügikorv kus see see haamer oli ja ta tahtis, et Csaba selle korvi välja viskaks, et tal oleks rohkem ruumi istuda. :)
Ülidselt me nüüd elame nende nädalavahetuste nimel. Järgmine on viimane kauaks ajaks. Peale seda saabuvad mulle külalised eestist ja siis juba hakkavad noortevahetused alates 17. september niiet oleme korterist eemal kaks nädalat. Nüüd töötame "rõõmsalt" uue projekti kallal laua taga ja proovime ellu jääda. Kuna ma tean, et mu ema ootab väga kirjeldust tripist siis ma pildid lisan õhtu poole, kuna praegu pole aega. :)
No comments:
Post a Comment