Tühjus

Nagu näha siis siin laiutab ka tühjus juba pikemalt aega. Olen endiselt elus. Tulevikus tekivad siia pildid viimastest reisidest ja ka jutuke sellest, kuidas Iraagis salakaubandusega tegelesime. Täna aga jälle minema, nimelt algab homsest noortevahetus mida hostime ecohouseis mis asub 20km linna keskusest.Täna saabub esimene grupp eestlasi. Homme peaksid saabuma leedukad, rumeenlased ja ungarlased siis. Peale neid on meil siin kohe grupp sakslasi, niiet tegusad kaks nädalat tulevad. Tunnen, kuidas aega on kogu aeg vähe ja nii palju asju oleks vaja teha aga mida pole on aeg. Igatahes, plaanin taas kaks nädalat olla eemal internetist. Eks siis tulevikus kuuleb uudiseid ka. On muidugi lootus, et saan kahe grupi vahel kodus käia ka. Eks see ole näha. Loodame, et kõik sujub siis kenasti.

See bassein kuulub kaks nädalat meile. Ilm on perfektne nii et võite kadedad olla ka, kui viitsimist. Pean tunnistama, et see bassein on väga suur motivaator hetkel. Nagu te teate, vesi on meil siin elulise tähtsusega.

Diyarbakir-Mardin-Midiyat-Batman-Diyarbakir

Reede öösel saabusid meile külalised Gaziantepist kellega siis laupäeva hommikul suundusime edasi Mardini. No tegelikult oli nii, et me ootasime kolme inimest ja siis nad jõudsid ja pool tundi hiljem oli veel kolm ukse taga niiet kokku liikusime siit Mardini pooli 9 inimesega (meie korterist siis mina Nora ja Vilja). Enne minema hakkamist tegime veel korraliku turisti ringi Diyarbakiris, sest mõned ei olnud siin üldse käinud. Ma arvan, et see oli kõige turistilikum päev üldse mis mul siin olnud on. Mingi hetk siis ikkagi hakkasime Mardini poole liikuma. Mardin on äärmiselt huvitav ja ajalooline linn. Esimesed märgid tsivilisatsioonist ulatuvad aega 4000 a ekr. Seal me suutsime kuidagi üksteisest eralduda ja pidevalt kadus keegi ära kuhugi. Lisaks nägime linna peal ka teisi Gaziantepi inimesi keda oli sal mingi 20 inimest ma pakun. Saime palju ronida kuni üritasime mäe otsa lossini jõuda, mis ei ole sugugi nii lihtne ettevõtmine. Lõpuks aga jõudsin pärale ja seal lihtsalt istusime ja nautisime vaadet. Kui olime sealt lahkunud siis 20 minutit hiljem see mägi põles igatahes, ma ei ole siiamaani kindel kas selle tekitas meie grupp või oli see tahtlik kohalike poolt, et nagu kulu põletamine vms. Edasi oli paar tundi segadust kuna ülejäänud, see suurem grupp ei teadnud mida nad teha tahavad jne ja me ei suutnud otsustada kas minna Edasi Hasankeyfi võiööbida Mardinis jne. Minul oli sügavalt ükskõik, peaasi, et meie grupp koos oleks mitte ei eralduks, niiet lõpuks siis otsustasime jääda kuna kell oli umbes 9 õhtul ja Hasankeyfi hääletamine oleks jälle aega võtnud. Õõbisime siis seekord baari katusel. Vaade oli muidugi tore ja see oli selline koht kuhu pidi natuke nagu ronima, ma ei oska seletada, Ühelt katuselt oli vaja nurga pealt teisele astuda ilma alla kukkumata. Ja WC asus muidugi alumisel korrusel näiteks. Alguses olin kindel, et mina sealt katuselt enam ära ei liigu, sest tõenäoliselt ma kukuks lihtsalt alla aga noh, peale paari korda oli juba asi käpas. Ega midagi, istusime, rääkisime juttu jne. Tore oli. Mida aeg hilisemaks, seda kahtlasemaks aga läks. Kohalikud baari töötajad vms olid seal teise, nö alumise katuse peal ja seal liikus ringi ka üks kahtlane mees, kes oli võib-olla koristaja vms. Igatahes, see koristaja jälitas meid WCsse. Tuli lihtsalt sinna ja tegi ukse lahti, mis sest, et see lukus oli. Ja nii pidevalt. No ma siis ükskord jälle läksin sinna tualetti ja ootasin ta tulekut, panin ukse ilusti lukku, kontrollisin kolm korda ja jäin ootele. Läks mööda alla minuti kui nägin, kuidas uks vaikselt avanema hakkab, siis ta pakkus paberit ja enam ära ei läinud. Ütlesin talle, et kadugu ta nüüd ära ja pangu uks kinni aga ei. Jäi sinna vahtima. Kui siis lõpuks sain ta minema aetud ja mõni aeg hiljem väljusin, oli ta ikka seal ukse taga ootamas ja kutsus mingi kõrval asuvasse ruumi, mis oli selline betoonist tolmune ruum (mida nad enne hoolikalt koristasid seal) kus maas oli papp ja papi peal oli mingi rõve madrats. No jah, läksin siis üles tagasi ja rääkisin teistele ka ja peale seda tüdrukud enam üksi alla ei läinud, alati pidi kellegi kaasa võtma, sest noh, kes teab neid kohalikke hulle. Magama saime ikka endiselt vastu hommikut ja järgmine päev peale ärkamist läksime kuuekesi teed jooma lähedal olevasse kohvikusse, et mõelda mis edasi teha. Meie selle päeva grupp oli siis kolm meid, üks rumeenia poiss ja üks portugali ning üks uus Gaziantepi tüdruk Ukrainast. Umbes kaks tundi peale ärkamist ma siis lõpuks küsisin, et mis kell ka on, ja tuli välja, et kell oli 8. Mul ei olnud igasugusest ajast halli aimugi aga sellegi poolest poleks ma uskunud, et me kell 6 hommikul luugid lahti tegime. No igatahes otsustasime edasi Hasankeyfi liikuda ja püüdsime jalutada linnast välja õige tee peale ja ka hommikusööki kuskilt leida aga kell 8 hommikul olid enamus kohad kinni. Mingi võiksi ikka kuskilt saime. Originaalis me pidime tegelikult minema linna nimega Midyat mis asub Mardini ja Hasankeyfi vahel aga meie autojuht sõitis otse Hasankeyfi, läksime küll läbi Midyati aga see paistis nii igav, et otsustasime mitte peatuda seal. Nora, Vilja ja Tiago(portugali poiss) läksid teise autoga ja nemad peatusid Midyatis paar tundi. Hasankeyfi jõudes kohtasime jälle teisi vahepeal jne. Lõpuks seadsin ennast sisse mõnuses kohas Tigrise ääres kus käisin ka ujumas. Natuke tutvusin ka vaatamisväärsustega ehk siis väga vanade jäänustega kunagisest tsivilisatsioonist. Hiljem jõudsid ka meie tüdrukud+Tiago kohale. Lisaks suutsin ma seal pihta saada kiviga vastu jalga. Sellise paari kilose kivijurakaga nii et mu kõndimine oli raskendatud edaspidi. Käisime veel kusagil suppi söömas ja osadega siis hakkasime kunagi ka Diyarbakiri liikuma (meie kolm + rumeenia+portugal+ukraina+üks kohalik noormees Antepist) Neil oli nagunii lihtsalt edasi Antepisse liikuda läbi Diyarbakiri. Siin viisime nad meie lemmik kohta veini jooma (ainus veinikoht siin üldse) ja varsti nad juba pididki lahkuma. Pidime üle elama järjekordse hüvastijätu mis ongi kogu selle asja kõige raskem ja ebameeldivam osa. Iga kord me kohtume inimestega, saame sõpradeks ja siis jätame jälle hüvasti ja ilmselt ei näe paljusid neist enam kunagi. Ukraini tüdruk on Antepis ka veel oktoobris nii et temaga kohtume veel seal kindlasti aga teised, keda tundsime juba varem lähevad koju tagasi kohe-kohe. Minu arvates see läheb iga korraga raskemaks. Mäletan, et peale Rumeeniat oli samuti väga kurb ja tühi tunne aga peale seda tulid kohe uued asjad peale. Eile kui head aega ütlesime ja ära kõndisime oli tunne nagu midagi oleks puudu, et me oleme jälle üksi. Muidugi meil on kuhjaga toredaid mälestusi ja pilte jne aga see ei ole ikka päris see. Ja ega see ei jää viimaseks korraks, me kohtume taas uute inimestega, saame sõpradeks ja läheme jälle lahku. Eks ta ole paratamatu ja teisest küljest mulle väga meeldib kogu see internatsionaalne värk, kohtame inimesi erinevatest riikidest kellega meil on ühised huvid jne, see on ääretult põnev ja sobib mulle perfektselt aga lihtsalt kurb. Mis seal ikka. Igatahes, see jutt meie tripist on nüüd küll väga pinnapealne aga ega seda polekski võimalik kuidagi paremini edasi anda. Eks ma lisan pildid ka hiljem. Muuseas, iga korraks läheb blogi kirjutamine eesti keeles raskemaks kuna jutt mu peas on inglise keelne ja ma suudaks ennast palju paremini inglise keeles väljendada nii et võib-olla ma mingi hetk vahetan keelt, eks näis. Uskumatu, et homme on kaks kuud siin oldud. Eile meile jõudis kohale, et sügis on käes, septembri kuu... Aeg on küll minu jaoks teise väärtuse saanud selle kahe kuuga. Vot, ma nüüd lähen teen midagi. Ma ei tea mida, peaks töötama aga see võimatu. Esiteks oleme kolmekesi haiged, tüdrukud üldse magavad jne. Pole väga töö lainel. Neljapäeval tulevad juba külalised nii et mõned projektid on vaja enne valmis saada. Peab vist lükkama tänased toimetused homse varna.. :)