Süürlasi otsimas

Täna hommikul võtsime suuna vanalinna, Diyarbakiri nö ohtlikemadesse (proovisin seda sõna 5 korda kirjutada ja ikka pole kindel) osadesse, et leida üles Süüria immigrandid. Nimelt on meie järgmine projekt Action 1.3 ehk Youth democracy project mille teemaks on immigrandid, eriti spetsialiseerume Süüria immigrantidele, kuna neid on riigis palju ja see arv on kasvamas. Meie eesmärk oli saada nendega kontakti ja saada teada kui kaua nad on olnud Diyarbakiris, kus nad elavad, kuidas nad toime tulevad, kauaks nad plaanivad jääda, millest puudust tunnevad jne. Saime väga palju huvitavat infot. Nad elavad väga kehvades tingimustes, mõnikord nad üürivad elamispinda ja mõnikord elavad kohalike juures aga ka sel juhul maksavad neile selle eest ning mõned okupeerivad tühjalt seisvad majad. Ühte majja õnnestus sisse ka piiluda ja see oli tühi, täiesti tühi. Ühes nurgas olid nende asjad, ehk siis natuke laste riideid ja see oli kõik - ei mingit mööblit ega midagi. Kui nad siia tulevad siis nad ei tea mitte midagi ja paluvad abi kohalikelt inimestelt kes siis aitavad neil leida koha kus olla jne. Neil ei ole näiteks õrna aimugi kas on mingi võimalus saada toetust kohalikult omavalitsuselt või riigilt, nad ei oska kuhugi oma küsimustega pöörduda. Mõned üksikud töötavad kuskil, näiteks üks mees on ettekandja ja teenib 20liiri (8eurot) päevas ja peab sellega üleval 10-liikmelist perekonda. Teine aga on valvur. Naised ja lapsed kerjavad tavaliselt tänavatel. Kohtasime ühte tüdrukut, kes on 15-aastane ja tal oli süles väike haige laps. Tema jättis maha Süüriasse oma abikaasa kes on sõdur. Ja ausalt, sellist kurbust ja lootusetust nagu selle tüdruku silmades ei ole ma varem oma elus näinud. Üldiselt nad räägivad kurdi keelt aga on ka araablasi kellel on eriti raske, sest nad ei räägi siin ühtegi keelt. Lapsed õpivad kiiremini seega mõned neist räägivad ka türgi keelt juba natuke. Lapsed mängivad tänavatel ja sotsialiseeruvad teiste lastega, seega nendel on lihtsam. Täiskasvanutel aga ei ole kontakti kohalike ega ka teiste Süürlastega väidetavalt, see viimane ei pruugi muidugi tõsi olla. Võib-olla nad lihtsalt ei taha öelda, sest paljud on siin illegaalselt ja kardavad, et valitsus saab jälile neile. See on ka üks probleemidest, nimelt ilma passita ja elamisloata ei saa nad siin midagi teha. On ka mõned, kellel on vastav luba olemas ja nemalt saavad ka valitsuselt toetust 300liiri(u.120eurot) kuus toetust, üür on umbes 200liiri sellest ja 100 jääb laste ülalpidamiseks. Puudust tunnevad nad kõigest, eelkõige muidugi rahast aga näiteks ei ole neil ka kingi mida täna jalga panna, ehk siis elementaarseid asju. Mõned neist on siin olnud 5 kuud, mõni 2 aastat ja mõni 10 päeva. Ja nagu te kõik juba tänaseks teate, mis eile Damaskuse piirkonnas toimus, siis tuleb neid siia juurde. http://edition.cnn.com/2013/08/21/world/meast/syria-chemical-weapons-questions/index.html?hpt=hp_c1 artikkel eilse kohta. Eilseks oli Iraaki emigreerunud üle 30000 süürlase. Iraagi kurdistani osa avas nimelt eelmisel neljapäeval oma väravad süüria kurdidele. Igatahes, olukord on jube ja veel jubedam see hetkeseis Süürias. Ahjaa, enamus neist tahavad tagasi minna Süüriasse kui kodusõda on läbi, samas nad aga usuvad, et see võtab kaua aega. Me ei tea veel täpselt mida me nende heaks teha saame aga meil on mõningad ideed. Osad ideed saame teostada projektisiseselt ja osadega saame alustada vabathtlikena juba praegu. Varsti on meil kohtumine ka kohaliku linnapeaga ja kellegagi valitsusest, sest meilonvaja eelkõige neilt informatsiooni. Hea on see, et sellest projektist oleme me kõik väga huvitatud ja me tõesti tahame seda teha. Väga palju andis inspiratsiooni nende inimestega kohtumine ja rääkimine. Eks näis mis sellest kõigest välja tuleb. Kokkuvõttes oli päev mentaalselt raske, sest ei ole lihtne näha seda olukorda pealt aga see on elu ja kui aus olla, siis enam häirib mind eilne keemiarünnak ja selle tagajärjed. Edasi lisan mõned pildid, et saaksite üldist aimu.

Filiz nägu pesemas. :)

Lõunasöök

Lõpuks oli neid meie ümber 30.

T