See nädal on olnud äärmiselt tegus. Viimased päevad oleme me 7 tundi päevas lihtsalt õppinud, õppinud ja õppinud. Ma räägikski lühidalt sellest, mida me siin teeme, sest mulle tundub, et see teema on natuke lahtiseks jäänud. Nagu te teate siis mina tulin siia projekti raames nagu ka teised. Keegi kuskil kirjutab projekti, otsib partnerid, taotleb rahastuse ja ongi projekt. Projekt võib olla mis iganes. Youth in Actioni all saab näiteks teha erinevaid projekte. See võib olla vabathtlik teenistus, treening, noortevahetus näiteks. Mina olen siin vabatahtliku teenistuse projektiga. Projekti saavad kirjutada kõik, organisatsioonid, mitteformaalsed grupid.. Noored käivad tegemas VÄGA erinevaid asju, näiteks vabatahtlik teenistus võib olla töö puuetega noortega, orbudest lastega, MISIGANES teemal, olgu see siis meedia ja fotograafia, taaskasutus, seotud euroopa liiduga või no tõesti absoluutselt misiganes, kuni see muidugi läheb kokku teatud punktidega mis peavad olema application formis. Töö võib olla ka näiteks vanadekodus või hoopiski pigem administratiivne.
Minu projekt on kõige ideaalsem projekt kuhu ma üldse sattuda sain, ma tegelikult ju ei teadnud mis mind siin ees ootab. Aga meie projekt seisnebki nende samade projektide kirjutamises. Me oleme õppinud Youth in Action (euroopa noored) programme guidei ja application formi täitmist ja nüüd me hakkame panema kokku päris oma projekte ja nendele Youth in Action raames euroopa komisjonilt rahastust taotlema. Samuti hakkame me erinevaid projekte kirjutama, noortevahetus, koolitus, vabatahtlik teenistus - õpime neid kõiki kirjutama. Meile on siin ikka räägitud, et kui hea tunne see tegelikult on, kui projektid lõpuks päriselt käima lähevad. Praegu me lihtsalt arutame, et teeks seda ja seda ja nii palju inimesi aga siis tulebki see hetk, kus reaalselt need noored erinevatest riikidest on juba näiteks siin koha peal ja application form saab reaalsuseks.
Kui ma enne siia tulemist kahtlesin, kas see ikka oli õige valik siis nüüd ma ei kujuta ette, et ma kuskil mujal oleks. Üks asi see, et meie projekt on suurepärane ja teine asi see koht ise. Diyarbakir on 10 päevaga saanud nii armsaks ja ka meie korter on meie korter. Esimesel õhtul kui jõudsime ei osanud nagu kuidagi olla ja ei teadnud mida teha ja mida mitte, kuhu istuda, kuhu astuda. Nüüdseks oleme rohkem arusaanud inimestest ja kultuurist ja eile me Viljaga arutasime, et kui õudne võib olla see nelja kuu pärast siit lahkumine... Ja kujulesime kuidas me krokodilli pisaraid valame. Muidugi sellisele asjale ei tohiks mõelda veel aga mis sa teed. See koht on tõepoolest suurepärane ja ma olen kindel, et see siin praegu ei jää mu viimaseks korraks Diyarbakiris, Ma loodan, et ükspäev ma saan ka oma perele seda kohta, neid inimesi ja tavasid tutvustada.
Samuti olen ma hakanud arusaama kurdide olukorrast ja nende läbielamistest millest ei teadnud ma enne ööd ega mütsi ega arvanud, et mind isegi see nii väga huvitada võib. See on ääretult huvitav teema ja selle kohta on veel ka nii palju õppida.
Inimesed siin on ääretult abivalmid, ma vist ei ole kunagi nii abivalmeid inimesi kohanud kui see rahvas siin. Näide: käisime ükspäev kontserdil ja üks fotograaf rääkis seal meie omadega ja Nora kasutas tema kaamerat, et pilte teha. See fotograaf veel näitas ja seletas talle mis ja kuidas ja siis Nora pildistas, kontserti ja meid jne. Lõpuks siis nad läksid kuhugi siseruumi, et ta need pildid endale mälupulgale saaks. Aga fotograaf siis ütles, et ah võta mu kaamera endale hoopis (Norat huvitab fotograafia, talle meeldib kogu aeg kõike pildistada) No ühesõnaga sellel fotograafil oli kolm profikaamerat ja siis ta andis selle kolmanda nö Norale, et näe sa võid selle endale päriseks võtta. Nora siis arvas, et eiei ta kasutab ainult siin seda ja siis annab tagasi kunagi. Aga igatahes on tal nüüd kaamera millega meist ilusaid pilte teha. Ja nende inimeste jaoks on see täiesti normaalne. Nad on sõbralikud ja südamlikud ja tõesti väga suurepärane rahvas. Muidugi on ka siin erandeid, ega siis kõik sellised pole. Mõnikord mõned sülitavad maha kui meid näevad, sest me oleme nende arust mingid pahad tulnukad. Isegi kui me siia lendasime ja tahtsime Istanbulist tulla varasema lennuga siis meid ei tahetud lasta puhtalt selle pärast, et me oleme kaks välismaalast ja lihtsalt mingisuguse põhimõtte pärast ei lastud meil lendu muuta, kuigi meil oli see õigus. Muidugi see asi sai korda, sest Umut raakis manageriga ja talle veel öeldi, et kui meid 10 minuti jooksul sealt kõlaritest ei kutsuta, siis helistagu ta uuesti. Ja asi lahened.
Siin on inimesi, kes on rumalad, nad ei ole teadlikud. Samas on ka nooremad kasvanud üles väga vaenulikus ja vägivaldses keskkonnas. Sellepärast kui siin midagi muuta, siis peakski tegema seda praegune generatsioon, sest need kes pale tulevad on juba teisiti üles kasvanud ja nad ei oskagi teist moodi. Türgi valitsus on kurde taga kiusanud juba palju aega, palju tapetud inimesi jne aga see on juba palju pikem jutt. Ma ei suudaks tervet seda olukorda siia kirja panna, sest see on tõesti raske ja pikk teema aga lihtsalt mõned näited. Nelja kuu pärast ilmselt suudan ma juba kõigest täpselt aru saada.
See selleks.
Ahjaa, eile oli meil veel 2 tunnine türgi keele tund ühe tüdrukuga, mis oli äärmiselt intensiivne. Koolis me ei õppinud ühe nädalaga ka keeletundidest nii palju grammatikat kui eile siin. No ja meil onka kodune ülesanne mis on väga pikk ja millega meil pole olnud aega alustada. Kohe-kohe saab meie paus läbi ja raske päev läheb edasi. Ja siiiis on nädalavahetus, mis ei tähenda loomulikult puhkust. Meil on 101 plaani kogu aeg ja me peame need kuhugi mahutama. Tahame minna linnamüürile, ühe oma mentori juurde ujuma (keda me pole kohanud veel), solar housei jnejne. Ühesõnaga mingit puhkust siin veel ei ole aga ega ei igatse ka. Me niigi mitu õhtut kodus konutanud ja ei jõua ära oodata aktiivset tegevust ja igasuguseid käike. Siin on tohutult palju vaadata ümbruskonnas ikka.
Ahjaa, eile õhtul.. kui väljas oli mingisugune ma ei tea. üle 30 kraadi igatahes siis minul oli rõdul külmavärnivad. Täna on ka vähe jahedam päev (39 kraadi hetkel) kuna meil siin selline nagu pool pilvine või nagu taevas on kergelt hall selline.
Igatahes, ma töötan edasi nüüd varsti.
Ahjaa, tore oleks saada mingeid küsimusi, et millele vastata, sest ma ei tule võib-olla kõige peale, mida rääkida
Sooja tuult!
No comments:
Post a Comment