Pikk päev

Õnneks või kahjuks ei saanud vaid mina kõhuhäda noolega pihta. Eile, kui mul juba parem oli, hakkas Vilja piinlema ja temal jätkus see jama veel täna palavikuga mis aina tõusis ja tõusis, õnneks mitte mingi kriitilise piirini, nagu mul tolle "rabanduse" ajal. Eile õhtul olime kaua Ebrü (kirjapildis ei saa kindel olla hetkel, meie mentor) juures ja muidugi sõime seal ohtralt mõtlemata sellele, et kõhud haiged.. Kuigi mul juba parem oli, siis peale fantastilist õhtusööki enam nii tore ei olnud.
Kuna siin eile selgus, et eelmiste vabatahtlike projekt sai aktsepteeritud siis olime taas kella kolmeni üleval ja chillisime rõdul. Töö hakkas täna kell 11 ja mingil põhjusel olin ma ülekontsentreerunud ja ärev ja mõtlesin ainult tööst ja tööst ja tööst. Peale rasket päeva oli meil veel türgi keele tund. Ahjaa, Kellert magas kella kolmeni südame rahus, sest teda üldse ei huvita, et me tööd ka teeme. No igatahes oli meil Eminega poolteist tundi väga pingsat keeletundi, ta ei halasta meie peale üldse. Ise ta peab ramadani, õpib ja töötab samal ajal ja siis veel õpetab meid. Julm. Peale keeletundi läksid tüdrukud ja ka Kellert magama ja Csaba hakkas süüa tegema. Oli küll Vilja kord aga see oleks sinna pliidi taha sussid püsti ka visanud. Csaba siis tegi meile suppi!!! Ah muidugi eile saime me ka suppi enne õhtusööki, mis oli perfektne - teaks ma vaid kuidas seda teha. Igatahes supp oli meie kõigi kõhule õnnistuseks nii eile kui täna. Igatahes kui teised olid magama läinud, siis ma püüdsin hakata täitma application formi meie projektile, mis onikka väga raske. Sain mõned üksikud tehnilised asjad täidetud ja proovisin ka kokkuvõtet kirjutada, aga kas see ka kõlbab, ma ei tea veel. Ma nii oleks tahtnud selle täna ära lõpetada aga kõik olid nii surnud, ka Umut, ja üksi ma ei suutnud enam, sest ka mina olin hommikust saati tööd teinud. Aga mu ärevus kestis edasi ja ma tundsin, et ma pean midagi tegema ja ei suutnud oma ajutegevust lõpetada. Hakkasin loendama asju oma ümber, nagu ahjukivisid vms korrapäraseid asju ja paigal olemine oli nagu piin. Siis otsustasime, et lähme kodu lähedale narghila parki natukeseks. Jõime teed ja tegime vesipiipu ja lihtsalt rääkisime juttu ja ka mu aju lõpetas töö lõpuks. Ma arvan, et ma võisin täna magada äkki maksimaalselt 6 tundi või isegi natuke rohkem, tavaliselt magan siin palju vähem, seega võib-olla aju puhkas rohkem välja. Kuigi Eestis olen ma laip kuue tunnise unega aga organism on juba harjunud pikkade päevadega vist.
Homme ma loodan, et suudame projekti valmis saada. Kuni juuli lõpuni peame vaeva nägema ja siis meilon palju reisimist ja muud põnevat. Arvatakse, et on-arrival treening võib toimuda Antalyas, mis oleks perfektne, sest neli päeva mere ääres oleks meile ikka puhas luksus. Plus muidugi kõik muud hüved, viietärni hotell ja süüa/juua nii palju kui magu kanda jaksab. Puhkus! Me väga ootame seda. Lisaks muidugi kohtumist kõigi teiste vabatahtlikega jne. Ja siis läheme ilmselt Vani järve lähedale veel puhkama või mingile ringsõidule ja muidugi Iraak jne. August tuleb äärmiselt tihe ja ka juba septembris on meil esimesel nädalal youth exchange vaja läbi viia ja viimasel nädalal veel mingi projekt, ma ei teagi mis.
Üldiselt olen ma tänaseks väsinud niiet kohtumiseni.

Meie projekti kava

Meie koduloomad

Töölaud