Iraak

Algas meie teekond siis reede varahommikul sellega, et suundusime juba teada tuntud Mardini tee äärde melonite kõrvale hääletama. Jagasime ennast kahte gruppi ja leppisime kokku, et kohtume uuesti Silopis, ATMi juures, New hoteli kõrval (meie eelmise korra peatuspunkt), mis on siis piiripunkt Iraagiga. Ühes grupis mina, Nora ja Vilja ja teises Aniko ja Csaba. Meie siis saime varsti ka juba auto peale mis viis meid Hasankeyfi. Plaan oli minna teist teed pidi alguses aga kui juba teine auto ütles, et Batman või Hasankeyf, otsustasime seda teed idi minna ja arvasime, et tore on viimast korda ehk elus Hasankeyfi näha. Seal tegime väikese cay ja juba suundusime edasi, liiklus oli olematu aga kuna sealt ainult ühte suunda võimalik liigelda siis saime kiiresti auto kes viis meid Midyati, edasi läks keerulisemaks, sest liiklus oli antud kohas olematu ja need kes sõitsid, ei suundunud mitte Silopi poole. Üks auto peatus ja ütles, et see jääb liiga kaugele ja sõitis minema, kuid mõne aja pärast oli tagasi. Ütles, et võib meid natuke edasi viia aga Silopi ta ei saa sõita, sest see liiga kaugel. Pakkus, et no ehk mingi kütuseraha eest saaks kaugemale viia aga ütlesime, et eiei, pole hullu, küll me saame kuidagi. Muuseas juht oli belglane, kes oli pärit siit kandist aga on juba viimased 25 aastat Belgias elanud. No lõpuks ta siis otsustas meid viia edasi ikka. Siis aga ta arvas, et me võik ühte kloostrit külastada, kus eelmine kord ka käisin aga kuhu tookord sisse ei pääsenud. No okei, saime siis kena tuuri kloostris, mis on muidugi meeletult ilus koht. Muuseas, ta ise oli seal kloostris väiksena elanud kuus aastat. No peale kloostrit siis lubati meid viia natuke edasi, järgmisse külasse, kust vähe parem hääletada. Mõni minut hiljem aga otsustati, et ah mis seal ikka, viin teid piirini. Nojah, nii me siis rõõmsalt Silopini jõudsimegi ja imede ime, teistega samal ajal, täpselt samasse kohta. Mõne minutiga oli meile ka juba takso organiseeritud. Nimelt, piiri ei ole võimalik ületada jalgi ja selleks protsessiks tuleb leida omale minibuss, nö takso, kes siis raha eest üle piiri toimetab. See kord saime selle teenus siis 15 liiri nägu ehk 75 liiri(28eurot) buss. Juhid siis tegelevad dokumentidega jms nii et ise ei pea muretsema millegi pärast. Piir oli suhteliselt kiire, max. 2 tundi ma arvan aga täpselt ei mäleta. Õudus hakkas alles teisel pool pihta. Sama takso tahtis meid 300 või 200 liiri eest viia Erbilisse, me polnud nõus. Liiga kallis. Mõtlesime, et no proovime siis võimatut ja hääletame - ei olnud võimalik. Küll saime endale hullu juhi, kes hakkas siis Nora jalga vaikselt katsuma jne ja hüppasime maha sealt autost sama kiiresti kui sinna sisse saime. Üks taksojuht pakkus lahkesti, et viib meid tasuta Duhoki aga kuna järjekord oli teise takso käes siis see kukkus sõimama ja noh, nii me siis ei läinudki. Kuidagi me saime lõpuks Zakho kesklinna, kui väljas juba pimedaks läks. Proovisime siis viimast korda hääletada. Isegi saime ühe auto peatuma aga Erbilisse ta ei suundunud. Tegime otsuse, et võtame takso ja mingi ime läbi üks hull taksist nõustus meid 75 dollari eest ära viima. Muidugi poolel teel ta sai ise ka aru, et rumal otsus oli. See sõit kestis ikka mingi neli tundi Zakhost Erbilisse. Aga vähemalt oli tore. Me vahepeal proovisime temalt uurida, ega me juhuslikult läbi Mosuli ei sõida (kuna maantee läheb sealt läbi) ja sellest tuleb veenduda, et sealt eemale hoitakse aga ta ei saanud midagi aru, tegime igasuguseid plahvatuse hääli jne aga ei miskit. No me ikke arvatavasti ei sõitnud sealt kaudu, ega me muidu poleks neli tundi reisinud... Tee peal oli iga natukese aja tagant checkpoint, mõnes tuli passi näidata, mõnes mitte. Ahjaa, mingi aeg taksistil viskas ka üle vist ja otsustas omale poest joogi osta, mingi cooleri või breezeri taolise asja, ma pole nüüd kindel kas ta jäi purju sellest ühest joogist või oli ta mingi muu mõju alla aga kuidagi kahtlane oli ta küll. Võib-olla ta suitsetas ennast oma sigarettidest pilve, sest seda ta tegi ilma vahet pidamata. Otseses mõttes, ma pole veel varem näinud inimest kes suudaks 4 tundi JÄRJEST suitsetada. Enne Erbilit on siis üks selline suur checkpoint kus vaadatakse kõik läbi. jõudsime sinna, istsuime autos, järsku hakkas mingi mürgel. Väljas oli pime ja midagi me aru ei saanud, mingid sõjaväelased hakkasid kuhugi poole jooksa, üks auto käivitati, kari hüppas kasti ja kihutas tuhatnelja minema kuhugi poole, siis teine auto kohe järele, jälle sõdurid jooksid, relvad seljas, auto kihutas minema ja üks vaeseka kukkus maha sealt kastist ja veeres eemale. Tüüp sis hüppas püsti jälle ja jooksis autole järele, ei tea mis tast sai, kas sai lõpuks peale või ei. Mõned jäid veel maha. Nii kiire oli, et polnud aega vist kõiki oodata, mine sa tea mis toimus. Enne käisid mingid paugud, mis meile tundusid püssipaukudena, aga tont seda teab. Sellel ajal hoidsin oma pead all ja natuke tuli värin ka sisse aga kui nägime seda vaesekest sealt autost maha veeremas hakkasime ikka naerma küll. No see oli lihtsalt miljonivaade. Edasi kamandati meid autost välja ja tüdrukui saadeti kuhugi putkasse. Csaba pidi auto juurde jääma, kuu asju hakati läbi otsima. Meie siis sisenesime sinna putkasse kus oli tühi ruum. Alguses arvasin, et äkki mingi turvalisuse mõttes vms. No aga siis avastasime, et seal on veel üks ruum, kus kaks tüdrukut hängivad voodi peal ja vahivad telekat. No umbes selline õhkkond, et kohe lastakse mingi joint ringi käima kuskilt äärest või miskit aga ei. Pidime nende ette astuma ja siis nad katsusid meid veidi naljakalt ja uurisid käekoti sisu, huvitavaid pangakaarte jms ja kui sealt minema saime oli nalja jälle nabani. No viimaks siis jõudsime Erbilisse ja kohtusime oma sõpradega õnnelikult. Suundusime siis meie sõbra, Hoshyari koju, kes on muuseas muusik. Veetsime esimese öö seal. Väga mõnus oli, ta ema hakkas meile õhtul hilja süüa veel tegema ja me magasime pühas rahus kuni hommikuni. Laupäeval tegime korraliku kutuuriringi, nii et olin ikka korralikult väsinud. Peale pikka päeva sattusime TEATRISSE. Hiljem, kui ma peale 20 minutit sürreaalset etendust vaadates otsustasin loobuda ja fuajeesse ümber kolisin, sain teada, et käimas on international theatre festival. Kui peale tundi aega teised saabusid, siis Nora naeris ja ütles, et nägi küll kuima ümber pöörasin ja minema kõndisin saalist. No see oli kindlalt õudsaim etendus sellel festivalil. Inimeste näod rääkisid enda eest. Ja muidugi, sellest teartist leidsime peldikute edetabeli uue esimese koha omaniku. No üldiselt, türgi peldikud on iraagi omade kõrval luksus, isegi kõige kõige hullemad. Siiani oli top 1 Hasankeyfi ukseta peldik kebabi küpsetamise grilli kõrval aga see muutus luksuseks peale Erbili teatri peldikut. Esimesel katsel kui sinna sisenesin hakkasin öökima ja jooksin välja, et mitte oma sööki välja oksendada, hingasin ja siis sidusin salli kõvasti nina ja suu ümber, nii et hingata oli raske ja proovisin sajaga ära lahendada selle mure. No tõesti.. saaks vaid haisu läbi neti teleportida. Igatahes, edasi otsustasime kuskil krabada paar õlut ja minna kuhugi kellegi kontorisse istuma natukeseks aga see oli kinni nii et läksime Hoshyari sõbra filmistuudiosse kuhu muuseas otsustasime ka järgnevateks päevadeks elama jääda. Arvasime, et on mugavam, kuna kodus tal vanemad ja õed-vennad ja väike beebi jms, et noh, seal meil rohkem vabadust ja ei ole koormaks kaelas. Seal oli ka üks produtsent, kellele ka see stuudio kuulub ja siis ta näitas meile oma viimast filmi, mis oli kahtlemata huvitav ja väga eriline oli seda seal vaadata. Film ise kannab nime Death triangle ja räägib sellest, kuidas inimesed püüdsid põgeneda Iraagist Türki. No tore oli, hiljem veel rääkisime natuke selle produtsendiga juttu jms. Tegelikult me hiljem alles otsustasime sinna jääda, kui nad meile selle ettepaneku tegid, peale filmi jms. No vahet pole. Järgmine päev oli vähe uimasem, läksime kaubakeskusesse kus kasutasime internetti, et kodustele teatada, et oleme elu ja tervise juures jms. Mingi hetk läksime ilusasse parki lõunale ja kohtusime tüdrukutega ka, kes meil siin külas käisid septembri lõpus, kui sakslased ka siin olid jms. Pargid on neil seal suursugused ja õhtuti on kõik tuledes. Mingi hetk meile öeldi, et läheme mingile peole vms lõpuüritusele, et see teatrivärk saab läbi jms, kuidagi väga pealiskaudselt ja eriti ai arvanud ka midagi. No pidime siis kähku endale kuskilt söögi leidma, et mitte hiljaks jääda ja kuna söökidega oli mingi segadus, siis oli meil eriti kiire ja kugistasime sajaga autos oma toitu, kahvleid ega midagi polnud, nii et salatit sõime kätega ja no see oli üks suur nali. Üldse me nägime välja parajad tondid, teksapükste ja tennistega, Nora seljakotiga, Aniko oma haremipükstega jms ja no järgmine minut avastasime ennast ei kuskilt mujalt kui punaselt vaibalt, ümbritsetud ülikondadest ja sätitud inimestest. Sel hetkel tabas meid esimene šokk ja me ei julgenud enam liikuda. Midagi polnud teha, häbenedes pidime hoonesse sisenema, ülikondades ja kleitides inimesed tervitamas. Istusime oma valge linaga lauda ja hetk hiljem oli meil kaamera näos juba. Tennised peitsime laualina alla..Meie sõpradelt küsiti, et mis valdonna kunstnikud me ka oleme ja otsustasime, et oleme underground kunstnikud euroopast, igal ühel erinev valdkond. Lõpuks muidugi jõudsime järeldusele, et oleme Backpackeraniast (Seljakotaania siis vist tõlkes)  ja kanname oma rahvusriideid.. See oli lihtsalt hämmastav moment. Me oleme Iraagis??? Internatsionaalse teatrifestivali auhinna galal??? Näeme välja nagu kodutud??? Iraagis??? Kõik oli nii sürreaalne lihtsalt. Mingisugused ministrid istusid kõrval lauas ja kõige tipuks, saali kõige tähtsam inimene tervitas meie gruppi lavalt ja ütles teretulemast kurdistani. No tore küll. Ja siis need kaamerad ja fotograafid. Ma juba kujutan ette seda kajastust kuskil Iraagi meedias. No see pidu sai läbi ka lõpuks ja piinlikult pidime veel kätt suruma mingitel tähtsatel onudel enne lahkumist ja võtma vastu tervitused jms. Sellest hetkest otsustasin, et ma ei lähe enam kunagi välja ilma sättimata ja järgmine päev mägedesse läksingi oma ilusa siidpluusi ja baleriinadega, meik näos ja juuksed kenasti lehvimas. No ei võta enam riski. :D
Igatahes, mägedes nägime Iraagi looduslikumat poolt mis oli väga väga mõnus ja kõik jäime päevaga rahule. Teisipäeval hakkasimegi juba tagasi liikuma, seekord bussiga Erbilist otse Diyarbakiri. Piir oli taaskord köömes. Pidime seal küll kaks tundi parkima, ilma nähtava põhjuseta, kuna liiklust olnud aga lõpuks kui liikuma saime läks kähku. Türki meid küll algul eriti lasta ei tahetud aga saime siiski pädevama venna käest oma templi kätte. Ja kell 4 olime kodus. Vahepeal tuli mulle muidugi haigus kallale, mida ma ei oska kirjeldada, sest ma olin taas krampides ja valudes ja ei teagi misasi see on, mingi bakter vms. Igatahes päris hull, pika peale sain bussi peatuma ja läksin välja hingama. No muidu enam liikuda ei saanud ja selline tunne, et kohe viskab pildi eest. Jube värk. Proovin minna haiglasse peale bayrami ja anda mingid proovid, sest äkki saan mingit rohtu siis või miskit. Ahjaa, Diyarbakiri jõudes, et tulge tulge, ta viib meid ära Dagkapile taksoga ja siis läksime ja jõudsime kohale ja tuli välja, et tal polnud kuhugi minna ja ta plaanis linnas olla umbes 4-5 tundi kuna kell 8-9 hommikul pidi ta õde vms jõudma. No jah, ütlesime siis, et tulgu ta üles ja puhaku siin. Hommikuks oli ta igatahes läinud. Saime ka viimaks midagi head teha kellelgi. :)
Igatahes, reis oli vägev ja põnev. Erilist kirjeldust ma Iraagist, Kurdistanist ja Erbilist ei anna, sest seda ei ole võimalik lihtsalt mitte kuidagi edasi anda, seda peab tundma ja nägema. Pildid ehk annavad rohkem aimu aga need saabuvad homme kuna organiseerimine on pooleli ja täna enam ei suuda. Liiga palju asju on teha üldse ja liiga vähe aega. Nädalavahetuse oleme linnas, läheme ehk piknikule koos ja käime viimast korda vanalinnas, kultuurimajas, läheme ehk lõbustusparki ja kinno. Teisipäeval läheme ära Trabzonisse oma mid-term meetingule ja nagu kunagi mainitud siis sealt läheme mina ja Vilja 25. okt edasi Gruusiasse ja Armeeniasse. Proovime 2. nov tagasi siin olla ja 4. lennata Istanbuli ning 7. november katsuks koju jõuda. Vot selline on plaan. Niiet arvatavasti mul siia enam kirjutada ei ole võimalik mõnda aega, võib-olla kaks nädalat või rohkem. Homme lisan pildid ja nii ta siis on. Kindlasti mingi moment pean siia veel kirjutama viimasest neljast kuustaga sellest kõigest hiljem. Head ööd!