25 päeva projekti lõpuni.

Siin vist juba kuu aega vaikus majas olnud nagu näha. Aga ega nagu ta tavaliselt kipub olema, siis kui juba jutulõng käest kaob, ega ta enam tagasi tule. Aeg on lennanud hämmastava kiirusega ja ka september sai läbi hetkega. Eelmise kuu kaks viimast nädalat olid meil siin grupid. Kõige pealt noortevahetus kus osalesid noored Rumeeniast, Eestist, Leedust, Bulgaariast ja Türgist, kus arutati olukorda puuetega inimeste teemal. Peale nädalat saabusid meile siia noored sakslased ja saksa-kurdid ning Iraagi kurdid, et arutada kurdi rahva olukorda siin ja seal pool maailma ning ehitada partnerlust Hannoveri ja Diyarbakiri vahel. See nädal oli märksa huvitavam ja produktiivsem eelkõige selle pärast, et kõik siia tulnud inimesed teadsid miks nad siin on ja mida nad siit otsivad. Kuid ka see nädal möödus kiiresti ja juba see september läbi oligi. Need kaks nädalat olid rasked ja väsitavad niivaimselt kui füüsiliselt ning peale seda ma magasin kaks või kolm päeva, õigemini magasin ja vedelesin voodis, sõin ja passisin arvutis. Lihtsalt, et taastuda. Ei ole lihtne olla nii pikalt mitmekümne inimese keskel ja samal ajal üritada jälgida, et kõik läheks nii nagu vaja. Mis seal ikka, nüüdseks on juba uuest kuust ka nädalake möödunud ei tea kuhu. 

Neljapäeval otsustasime, et kehastame telesarja "Prison Break" ja proovime saada reede vabaks ning minna Gaziantepisse sõpradele külla. Mõeldud-tehtud. Muidugi, kui peale tundi aega linnast välja saime, et siis hääletama hakata, otsustas üle kolme kuu VIHM sadama hakata. Nii me siis kükitasime 40 minutit külma ja vihma käes pimedas ja ükski auto meid ka peale ei tahtnud võtta. Nimelt on tüdrukutel siin kandis raskem hääletada. Lõpuks ikka saime mingi minirekka mis soitis 40 km/h ja 5 tunniga jõudsime kohale ka. Õigemine, see juht pani meid maha keset kiirteed, kuna ta ise Antepisse ei läinud vaid sõitis sealt mööda. Üle kiirtee läks sild ja ta ütles, et see sild viib linna. Pidime siis mõtlema, et kuidas sillale saada - olgu öeldud, et seal oli kottpime. Ja no sild on kõrgel, selles suhtes.. Ja sellel oli aed ees. Kuidagi siis saime viimaks mäest üles ronitud ja leidsime aiaaugu kust pidime läbi pugema ja sillal me olimegi. Meist sõitis mööda kohalik buss mis pidas kinni ja meid peale korjas. Bussis oli umbes 10 meest kel jätkus juttu ja nalja kauemaks. Küsimus olimuidugi, et MIDA KURADIT te SIIN teete?? Kuidas te siia saite? Kust te tulete? Aga sihtpunkti nad meid viisid ja juba varsti kohtusimegi oma sõpradega kellega siis edasi nende korterisse läksime. Antepis viibisime kokku siis kolm ööd. Linna suhtes olin meeldivalt üllatunud, ei uskunud, et see koht mulle nii meeldida võib. Palju modernsem kui Diyarbakir, neil on isegi tramm! Samuti olen pisut kade nende assotsiatsiooni peale, mis on muuseas sama vana kui meie assotsiatsioon, kuid selgelt valmis vabatahtlike hostimiseks. Neil on seal suur kahekordne maja erinevate ruumidega plus nö kelder elutoa ja paari eluruumiga jms. Neil on inimene kes neile kolm korda päevas süüa teeb jne. Plus vabatahtlikele on kaks korterit kus nad siis elavad. Samuti toimub neil pidev inimeste liikumine, juba selle nädalavahetuse jooksul saabus neile kolm uut inimest ja samas osalesime ühe tüdruku ärasaatmis peol, kes meil just eelmine nädalka külas oli käinud ja keda arvasime, et enam ei näe. No vot siis. Laupäeval suutsin kohaliku kuulsa "kõhuhäda" saada ja hommikut alustasin oksendamisega. Magasin hommikupooliku korteris, kuni teised väljas käisid ja hiljem ühinesin, kui arvasin, et tunnen ennast hästi. Paari tunni möödudes lõi aga mu kõhtu selline valu nagu teda seal varem ei ole kohatud ja liikumine osutus võimatuks. Sain siis korterisse lõpuks ja õhtuse välja mineku ja live-muusika kuulamise asemel jäime kõik korterisse ja itaallased tegid meile õhtusöögiks pastat (KAKS pastat). Ja et ma küll süüa poleks tohtinud siis sellele küll vastu ei suutnud hakata ja nii ma siis õgisin, teades, et paari tunni möödudes on valu tagasi. Kõige hullem polnudki. Öösel ärkasin umbes pooleks tunniks aga peagi suutsin jälle magada ja pühapäevaks olin põhimõtteliselt korras omadega. 

Antepist tagasi hääletamine oli samuti raskendatud. Õigemini, sealt veel minema saime aga tegime vahepeatuse Urfas kus tahtsime kuulsat kala süüa, mida me ei leidnudki. Ja ajapuudus surus ka peale, kuna Anikol oli vaja ilmtingimata kell 8 õhtul Diyarbakiris olla. Peale ponnistusi saime linnast välja poole, kus siis hääletama hakata aga selles linnas oli see kõige raskem. Ma ei tea mis valemiga, kuid mingi buss pakkus Norale, et võtab meid peale ja siis sõidame linna tagasi korraks ja võtame veel inimesi peale ja siis viiakse meid paremasse kohta hääletama mis tundus no nii ebaloogiline kui üks asi veel olla sai aga no ma ise seal juures ei olnud ja Nora otsustas, et läheme. Aa ja bensujaama töötaja tuli ka kaasa. Muidugi ei tahetud meid kuhugi parema koha peale viia vaid öeldi, et no raha ei ole siis muude teenuste eest saame ikka kuhugi. Sel hetkel muutus situatsioon pisut ärevaks ja käskisime neil peatuda. Esmapilgul tundus, et nad eikavatsegi seisma jääda ja viivad meid nüüd ei tea kuhu aga kurja hääle peale ja kui ütlesin, et meil on sõbrad siin ootamas, jäädi lõpuks seisma ja saime sealt välja. Ja neid kahtlaseid inimesi kohtasime veelgi. Ometi, Urfa pidi olema VEEL usklikum linn kui D.bakir ja seal pidi ka palju kurde olema aga no hoopis teistsugused inimesed, tohutult ebameeldivad ja ebaviisakad. Kohtasime ka paari toredat aga üldmulje jäi kehvavõitu. Tulema saime sealt lõpuks siis ikka aeglase rekkaga aga vähemalt jõudsime kenasti koju. Nii palju siis seiklustest.

Edasi meie kuu näeb välja selline, et töö osas on meil vaja teha kampaania D.bakiri linnale/piirkonnale, millest me veel päris täpselt aru pole saanud ja ega me ei tea eriti mida me teeme aga selle nädalaga tahaks selle ühele poole saada. See siis meie viimane ülesanne. 22-25 okt. läheme Trabzonisse (musta mere äärde) mid-term miitingule ja enne seda on meil kaks vaba nädalavahetust. Õigemini 12-22(vist) on üleriigiline püha niiet selleks ajaks peaks ka midagi välja mõtlema. Iraaki minek on hetkel kahtluse all, kuna Erbilis olid 6 enesetapu terroristi kes tahtsid seal miskit õhku lasta aga nad notiti maha. Peale neid olevat veel mingi pommitamine või rünnak olnud. 8 aastat olevat Iraagi kurdistanis rahulik olnud. Samas rahvusvahelist meediakünnist sealne pole ületanud, nii et ei oskagi nüüd öelda. Peame sealsetelt kohalikelt saama kinnitust, et on ohutu minns. Eks näis. Päris pommi otsa ka ei taha astuda, nii et kui ikka ohtlik ega siis vast ei lähe. Lisaks plaanin ma peatuda enne koju minekut mõne päeva Istanbulis. Idee poolest võiks jõuda see kuu veel Kapadookiasse ja ehk veel mõnda kohta. Tegelikult tahaksin peale mid-termi viimaseks nädalaks hoopis Gruusiasse ja Armeeniasse või Aserbaidžaani minna aga reisikaaslasi pole esiteks ja jube külm on ka nii et ei tea, ei tea, ei tea. KOLM nädalat on jäänud ja LIIGA palju on veel teha ja enne kui arugi saan olen juba kodus külma käes. Mitte, et siin külm poleks. Magasin öösel retuuside, kampsuni ja kahe paksu tekiga. Lähipäevil proovin minna talvemantlit otsima. Ja ilm väitis, et nt täna päeval oli 19 kraadi sooja. Mõned päevad tagasi oli 29... Päev otsa olen istunud teki sees ja kuuma teed joonud ja täna ostsin Migrost omale soojad sussid. 

Eks ma proovin jõuda siia veel miskit kirjutada ikka enne koju minekut. :)