Minu EVS Türgis: Lõpetamata logiraamat

Evs sai läbi natuke rohkem kui pool aastat tagasi. Uskumatu. Kuna ma jätsin siia kirjutamata kõige viimasest reisist ja tegelikult mõtlesin, et ei kirjutagi sellest kunagi siis nüüd otsustasin, et tahan ikka natuke kirjutada.

Nimelt siis nagu viimane postitus, POOL aastat tagasi rääkis, oli meil võimalus sõita oma mid-term meetingule Trabzonisse peale mida mina ja teine eesti tüdruk kaheks nädalaks reisile läksime.
Mid-term meetingu üle oli mul väga hea meel, sellest oli tõesti kasu. Nägime osasid inimesi keda ei olnud on-arrival trainingust saati näinud ja arutlesime paar päeva igasugustel tähtsatel teemadel. Just sellel kohtumisel saime kõik aru, et me ei ole oma muredega üksi, peamiselt siis koju mineku muredega ja see luges palju. Oskasin ennast kojutulekuks ette valmistada. Sellest EVSi lõpust ja muudest asjadest aga räägin eraldi postituses. Siis räägin REISIST!

Tore onu kes sallid kinkis.

Peale meetingu lõppu, oli vist reedene päev, jätsime siis kõigiga hüvasti ja hakkasime jalutama Gruusia suunas, et hakata hääletama. Õnneks tee oli teada varasemast Gruusia külastusest. Mu mälu ei ole muidugi enam see mis ta oli 6 kuud tagasi aga mingid asjad on meeles. Esimene auto mille peale saime oli väga okei, juht oli hästi tore. Tegipeatuse kuskil poes kus ostis meile Trabzoni värvidega sallid jne. Tema aga väga kaugele ei läinud ja peagi oli vaja meil järgmine auto saada. Millegi pärast aga kaotasime sellel hetkel oma taju ja ei kuulanud sisetunnet. Jäi seisma üks auto karja noortega kes ei saanud meist midagi aru ega meie neist, siis jäi sinna kõrvale seisma kohe teine auto kus olid samuti kolm aktiivset noort meest sees istumas ja meile piisas vaid sellest, et nad ütlesid, et jaja läheme Gruusiasse ja autosse me istusimegi. Mis oli tegelikult ilmselgelt vale otsus ja tegelikult oli selge, et poleks pidanud nendega minema aga nagu ma ütlesin, kaotasime hetkeks oma taju ja mõtlesime kiiresti piirini jõudmise peale. Need olid sellised eriti vastikud agressiivsed türklased. Nii palju saime aru, et neil on mingi vaheaeg vms koolist ja lähevad sõpradega reisile. Ehk siis, see esimene auto kes just enne neid seisma jäi olid nende sõbrad ja neil oli veel teel mitu autot. Pinda hakkas asi käima siis kui nad hakkasid eriti idiootselt kihutama ja lollitama tee peale. Sõitsid väga kiiresti, keerasid teistele autodele ette ja tegid üldse mingit tsirkust. JAH see oli väga hirmus ja üritasime neile korduvalt öelda, et nad lõpetaksid. See oli no tõesõna vägaväga rõve sõit. Otsustasime siis mingi hetk, et me ei taha enam nendega edasi sõita. Aga siis, nad keerasid suurelt teelt kõrvale. No tavaliselt on sel juhul tee ääres asustatud koht bensiinijaamad jms ja esialgu mõtlesime, et älli lähevad tankima või miskit. Aga siis naad hakkasid rõvedalt irvitama, tegema idiootseid hääli ja žeste ja siis saime aru, et no natuke on see asi mäda. Palusime neil küll peatuda aga seda nad ei teinud. Siis keerasid nad sellelt väiksemalt teelt täiesti maha kruusa teele ja sealt omakorda tühermaale kuhugi garaažide juurde kus elasid inimesed prügihunnikutes sõna otseses mõttes! Viljas oli sõrm pipragaasi peal ja üks hetk ütlesin talle, et ta selle taskust välja võtaks ja valmis paneks. Probleem oli veel selles, et meiega istus autos taga üks tüüp ja mina istusin keskel nii et ta oli mu kõval. See oli ERITI vastik. Üks hetk aga sai Vilja ukse lahti ja auto liikus seal tühermaal piisavalt aeglaselt, et saime välja hüpata ja isegi oma kotid saime pagassist kätte. Mina lihtsalt vaatasin enda ette ja kõndisin nii kiirest kui jalad suutsid sealt eemale, et tee juurde tagasi saada, et vähe avalikumas kohas olla ja ütlesin lihtsalt, et KÕNNIME, RUTTU. Nad muidugi hakkasid oma autoga järele tulema ja hüüdma jne. Saime siis tee äärde tagasi aga kohe seal samas peatus juba järgmine nede sõprade auto meie kõrval kes juba kargasid autost välja, pagesime siis teisele pool ära, ehk siis tagasi suunas. Jõudsime bensiinijaamani kus natuke aega varjul olime kuna need tüübid sõitsid seal kandis ringi ja otsisid meid. Mingi aeg oli vaja lihtsalt uuesti teele asuda, me ei saanud ju sinna igaveseks jääda ja pidime õhtul ekll 22.00 rongil olema. Vot peale seda seika ei kippunud käsi kohe üldse enam tõusma tee äära. Igasugune turvatunne oli hetkega pühitud aga mis teha, tuli oma hirmudest üle olla ja näpp püsti visata.Viimane auto oli normaalne ja temaga jõudsime ilusti piirile ka.

Piiril oli regulaarne olukord, veits järjekorras passimist aga ei midagi hullu. Viljat ei tahetud veel hästi läbi lasta aga lõpuks ta ikka sai hakkama. Sarpi oli seekord väga teistsugune kui suvel. Natuke nagu ebameeldiv ja ebamugav. Muidugi, suvel oli teine asi, sõpradega, rannas, baaris.. lihtsalt nautimas. Seekord aga oli.. teistsugune. Inimesed olid agressiivsemad, nagu grusiinid üldse tegelikult. Kohalikuld noormehed on tihti sellised, ma ei oska öelda, "ohtlikumad". Sarpis vist tegime mingi väikese rahavahetuse ja võtsime takso ja sõitsime Batumisse. Sealt saime mingi sellise bussi peale, mida minu silmad veel näinud ei olnud. Ma ei kujuta ette mis aastal selliseid kolakaid toodeti... Ja bussike viis meid ilusti rongijaama kus meil oli mitu tundi rongini aega.

Rong oli põnev. Muidugi me ostsime kõige odavama kupee pileti, et ikka ekstremistid olla. Meie kupeed oli peale meie veel üks gruusia naine ja hiljem lisandus üks veel, sest tema kupees oli vist liiga lärmakas olnud, ala mingid noored jõid seal vms. Terve see rong jõi mu meelest. Meie olime aga nii väsinud, et tahtsime magama. Aga nagu normaalsele inimesele kombeks oli mul vaja tualetis ärakäia enne magama minemist. Küsin siis, et kus WC on, mingi tähtis onu koridoris ütleb, et 10 minutit! Noh ma küsisin veel umbes 10 korda ja koguaeg öeldi, et kuskil jaamas tuleb hoopis peatus jms aga mida ei juhtunud seda ei juhtunud. See tädi meie kupeest siis taris mind vetsu. Rongis ikkagi oli WC, ma ei tea mida need rongionud jahusid. Aga no WCks seda nimetada on liig, isegi peldik on selle kõrval pehme pilveke. Aga no mis sa teed. :)
Rong sõitis seda väikest, 5 tunnist vahemaad terve öö ja iga natukese aja tagant oli peatus nii et oli oht oma koiku pealt maha veereda. See oli selline vägavägaväga vana veneaegne rong, räpaste koikudega.

Hommikul kell 7 kohaliku aja järgi jõudsime Tbilisisse. Ajavahe oli 2 tundi nii et maganud olime väga väga. Ja meie host tuli meile vastu vist alles peale 9... Edasi viis ta meid kuhugi korterisse mis oli selline tore urgas. Ise läks ta maratoni jooksma. Me siis hängisime linnas ringi ja otsustasime, et Tbilisi ei ole jalakäija sõbralik linn. Üldse, see ei ole mu lemmik linn. Õhtul võttis meiega ühendust meie Hosti vend Shako ja ütles, et host (nime ei mäleta enam) on väsinud maratonist ja peab puhakama, et läheme kuhugi kellegi maakohta lõket tegema jms. No jah, mis meil paremat ikka teha oli. Kusjuures see oli väga tore elamus. Ei olnud ammu olnud sellises kohas. tegemist oli kellegi suvilaga kus hoovis oli lõke. Ja laud oli nagu äke! Kuhjades sööki! Sõime jõime seal igasuguseid kohalikek asju Isegi koduveini. Ja grillisime vahukomme lõkkes. Ja elektrit seal ei olnud nii et igal pool olid küünlad. Ühesõnaga vägaväga mõnus vaheldus. See, et meie riided järgnevad nädalad haisesid (ja meie ka, sest see hais ei lahkunud) on muidugi teisejärguline. Mingi hetk siis olime juba nii väsinud, et meid viidi linna tagasi sinna samasse korterisse kus meie asjad olid. No ma tõesti ei oska seda korterit seletada. Seal oli üks tuba ja siis selline pooltuba ja vannituba oli nii õudne, et ma ei käinudki seal duši all. Aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime toimus seal korteris mingi läbu. Kõik oli siniseks suitsetatud ja üldse rõve ja need inimesed ei tahtnud ära ka minna. Korrutasid muudkui, et istuge ja võtke nüüd see ÜKS õlu ja rääkige juttu, küll me varsti läheme. Mingi hetk ma lihtsalt kerisin ennast mingi pleedi sisse ja viskasin lebosse. Siis nad hakkasid lõpuks lahkuma ka.

Hommikul meie kohalikud sõbrad sõidutasid meid bussi peale, millega pidime saama poolele teele Armeenia piirist. Sealt pidime minema järgmise bussiga piirine ja sealt omakorda hääletama. Seal vahepealseslinnas aga meie buss peatus bensiinijaama juures kus juhtumisi oli üks rekka. Olgu öeldud, et bussijuht oli kurt tumma. Vehkis käega rekkajuhile mingeid asju ja siis viipas, et me rekkasse läheks. Olgu, ju siis tuleb minna kui öeldakse. Rekkas tuli välja, et juht sõidab Jerevani. See käis küll lihstalt! Muidu oli normaalne tüüp, rääkisime juttu pikalt laialt jne. Vene keel oli teiseks päevaks Gruusias juba käpas ka. Piiri ületus oli meil natuke vaevaline, sest pidime rekkat ootama. Ise saime kähku üle aga neil kontrollitakse sisu jms.

Kunagi aga jõudsime Armeeniasse, vahepeal juht võttis kuskilt söögid peale ja tegime tee ääres peatuse ja sõime luksuslikku õhtusööki. Siis aga oli juba kättejõudnud pimedus. Aa ta vahepeal ostis meile kummalegi Ararati õlut ka, et me ikka maitsta saaks kohalikku kraami.

Üks hetk AGA, tegi juht järjekordse peatuse. Keset EIMIDAGIT, tühjuses, Armeenia avarustes kottpimedas. Tõmbas kardinad ette ja vahetas õues oma riided dresside vastu. Okei, kahtlane. Siis ladus laiali igasugused snäkid, kuivatatud lihad ja vorstid jne head paremat. Okei, snäkipaus. Selge. Siis võttis välja pudeli konjakit. Eeee.. meile? Talle? Miks? Korkis lahti ja valas topsidesse. No ütleme nii, et järjest ebamugavamaks kiskus aga mida sa teed kottpimedas mägedes? Üldiselt on nii, et hääletamise teada tuntud reegel on, et alkoholiga peal ettevaatlik olema. Et tähelepanu ei hajuks jne. Mingi hetk me aga kui pudelist oli ta juba äris palju joonud me saime aru, et ta ei tohi rohkem juua kuna ta peab meid SÕIDUTAMA ja siis jõime ise oma topsist hästi aeglaselt. Sellessuhtes, et alguses see tops-kaks-kolm meid ei kohutanud kuna seal kandis on padukainet juhti raske leida. Tõesti, sellega harjus mingi hetk ära, et igal juhil peaaegu on midagi viga. Aga kui pudel lõpule jõudis oli juba veits ebamugav. Ja loomulikult ma ütlesin, et see ei ole okei jne aga nemad nii ei mõtle. Siis järgmisel momendil ta pani peale mingi DVD, tal oli neid hunnikutes. Ja tal oli see väike DVD mängija. Ja siis sealt hakkas mingit väga kahtlast erootilist kraami tulema. Eeeee???????? Miks??? Palusime viisakalt selle kinni panna ja nii ta ka ilusti tegi, sellessuhtes okei, et tegelikult see juht nagu kordagi ei teinud meile mingeid märkuseid ega tikkunud ligi vms. Aga lihtsalt, see alkohol ja sõitmine on minu jaoks veits liig. Eriti sellises kohas. Jah, me mõtlesime, et mis variandid meil on. Et kas võtame asjad ja läheme välja ja laseme tal lahkuda. Umbes poole tunni jooksul ikka sõitis auto mööda. Teisest küljes. Kaks hääletavat tüdrukut pimedas tühjuses mägedes? Äkki see järgmine autojuht ei ole eriti heatahtlik? Jäime rekkasse ja peale paari tundi saime sealt liikuma ka. Ta sõitis ÜLIaeglaselt, nii et me läbisime 5 tunnist teed kokku terve päev, mingi 10 -11 tundi äkki? Vahepeal ta tahtis paar korda selle rekka maha kanda kuhugi teise rekka otsa vms ka. Sellel päeval olid mul tõsised kahtlused kohale jõudmise kohta. See oliüks hirmsamaid päevi üldse. Ma kartsin päris tõsiselt, et on võimalus, et ma ei jõua elusalt ja tervelt Jerevani. Mingi ime läbi kohale me jõudsime. Aga ta peatas rekka enne linna, seal kus need rekkaparkimise kohad on,need ju linna sisse ei sõida ja siis hakkas ennast voodisse är sättima. Me siis võtsime oma kotid ja viskasime õue, tänasime ja hakkasime lahkuma. Tüüp siis suure imestusega küsib, et AGA KUHU TE LÄHETE?? Meie: Me peame Jerevani jõudma! Tema: AGA TE JU OLETE JEREVANIS??? Ja nii ta siis suure pettumusega üksi meist sinna jäi..

Sealt saime esimese auto peale ja vot see oli HEA ja turvaline tunne. Helistasime oma kohalikule hostile kes rääkis juhiga, et kuhu sõitma peab ja saime kohale.

Jerevanis veetisme paar päeva. Sealoli tõeliselt lahe. Meie hostid olid ülitoredad poolakad, kes õppisid hetkel Jerevanis. Peale koolipäeva nad näitasid meile linna ja viisid paari kohta jne. Päevasel ajal tuiasime ise ringi. Ma ei hakka ma arvan täpsemalt rääkima. Kui keegi kunagi tahab, võib küsida aga Jerevan on superlahe ja ma tahan sinna tagasi minna. Ma isegi võiks seal elada mingi aeg. Mõne päevaga sai väga armsaks see koht ja ära minna ei tahtnud kohe üldse. Käisime veel väljasõitudel jms, Garni templis ja kanjonis. Ja ühes kirikus vms. Ühesõnaga, vägaväga lahe oli! Ja sinna jäid mõned kohad mida ma kunagi ei unusta. Lõpuks aga oli ka sealt aeg tagasi pöörduda. See tagasitee oli aga kõige keerulisem. Sellessuhtes keeruisem, et hirmus. Ühel hommikul hakkasime bussijaama otsima, et Jerevani sõita. Jõudsime siis kuhugi jaama kus leidsime omale auto. Seal need süsteemid, et kui auto täis läheb siis hakatakse liikuma. Ootasime siis kuni masina täis saime ja sõitsime. Ma alguses olin lihtsalt silmad kinnija üritasin magada aga siis ma kuskil tegin kogemata silmad lahti ja nägin kuidas ja kus me sõidame. Vilja ütles, et olgu ma õnnelik, et varem silmi lahti ei teinud. Nimelt nad sõidavad seal meie mõistes päris hullult. Mägiteed ja suured kiirused. Pimedad möödasõidud jms. Neid olukordi kus vastutulev auto jäi paari cm kaugusele võis lugema jäädagi aga juhid oli professionaalid nii et tuli usaldada.

Ah ja Tbilises siis peatusime taas ühe öö. Seekord selle Eelmise hosti venna sõbra juures. Seal oli ka mõnus. Saime kohalikku gruusia veini maitsta ja kohalikku õlut ka. Lihtsalt olime ja rääkisime juttu ja järgmine hommik asusime jälle vara teele. Nad küll tahtsid, et kauemaks jääksime, et nii palju kohti on mida meile näidata jms aga me ei saanud tõesti, olime niigi ühe päeva rohkem Jerevanis olnud ja oli vaja tagasi jõuda.

Saime jälle mingi autoga Batumisse ja sealt hääletades Türki. Vot see tee oli reaalselt KÕIGE raskem. Ma teadsin juba enne minekut, et see saab keeruline olema kuna ma pidime jõudma Diyarbakiri sellist kaudu kust ei lähe eriti teid ja seal vahel on mäed. Ja see oli korralik katsumus. Lõpuks olimegi kuskil keset maad ja väljas oli pime ja kuhugi ei saanud liikuma. Leppisime kokku, et teeme peatuse Erzurumis ja veedame seal öö. See suurem linn mis on tee peal ja sealt sõidavad bussid Diyarbakiri aga sinnani oli vaja saada. Meil olid seal hostid ka olema. Seisimegi siis kuskil kahtlases linnas ja üritasime hääletada aga autosid ei olnud. Mingi tüübid sealt kõrvalt kontorist siis rääkisid, et õhtul me ei saa enam hääletada, et nii hilja ei lähe autod mägedesse kuna ohtlik on. Ja oligi peetis. Küll taheti meid hotelli saata ja pakuti et maksavad kinni jne aga hiljem tuli välja, et seal hotellis oleks meid ilmselt olnud ohtlikum ööbida kui sealt linnast ära sõita. Lõpuks siis meie Erzurumi hostid rääkisid telefoniteel nende kohalikega ja tõlkisid teksti jne ja kuna muud varianti ei olnud siis need kohalikud otsustasid meid ära visata Tortumisse, mis on veits lähemal kui Erzurum aga mingi 2 tunnine sõit ikka. Vahepeal olid mägedes veel teed kinni kuna mingeid kive oli alla sadanud jne. Ma eriti ei tahtnud välja vaadata kuna see oli nii hirmus sõit jälle. AGA kui me ükskord kohale jõudsime, see kergendus, kui me oma hostide autosse istusime. See hea turvaline tunne.

Jõdsime siis veel peale umbes tunnist sõitu nende juurde Erzurumi ja nad söötsid meile kebabi ilusti. Ja andsid meile suure mugava PEHME VOODI magamiseks. Ma muidugi vabandasin nende ees, et me nii korraks peatume ainult ja eriti rääkida ei jaksa. No me olime ikka tõelised kapsad. Ma ei suutnud absoluutselt mitte midagi rääkida. Järgmine päev tegid meile kiire ringi autoga linna peal, et me tähtsamaid kohti näeksime. Erzurum oli ka päris tore aga kahjuks palju ei näinud. Sealt sõitsime järgmine peäv bussiga Diyarbakiri ja jõudsime hilje õhtul koju ja ma keerasin ennast suht kohe magama ka.

Ütleme nii, et see pikk jutt on väga väike kokkuvõtte ja siit puudvad enamus asjad aga ma lihtsalt ei suuda ega taha pikemalt kirjutada. Nõuandeid võib aga alati küsida ja neid on tegelikult palju aga ma tõesti ei jaksa rohkem. See oli sii reis pinnapealselt. Püüan siia veel teha kokkuvõtte hääletamisest ja EVSist üldiselt mingi hetk ja lõpetada see blogi ära, et alustada uut!

Armeenia

Yerevan-Tbilisi

Garni Kanjon - Armeenia

Garni

Sumela - Trabzon/Türgi

Garni - Armeenia

Tbilisi

Garni

Garni Temple

Tbilisi

Yerevan - Republic Square

Garni

Yerevan - Republic Square / Selle pildi kinkis poiss kes tahab õppida arstiks. Ta joonistab pilte ja müüb neid linnas, et kohuda raha õpingute jaoks. Meil raha vähe nii et saime kingituse.